Kuu aega on möödunud lenneldes ja kurb hakkab, kui mõelda, et blogimine, mis on saanud minu päeva rutiinseks osaks, on nüüd oma loogilise lõpu leidnud. Kahju on kuidagi! Usun, et minu blogi kirglikud lugejad on samamoodi kurvad, et konkurss otsa hakkab saama. Igal juhul tahan ma tänada oma fänne, kaasblogijaid ja sõpru, kes võtsid vaevaks minu blogi jälgida.
Olen jälle kogemuse võrra rikkam ja olen õnnelik, et blogimise ette võtsin. Kui ma veel jaanuari alguses ei pidanud blogist suurt midagi arvates, et see on üks suur aja raiskamine, siis nüüd olen tänulik Meerile, kes mulle blogimise saladusi õpetas ja tõesõna mulle selle meeldivaks tegi.
Aitäh ka koolielu rahvale, kes selle toreda blogivõistluse õpetajatele välja mõtles. Igal juhul rikastas see mind kindlasti ja pakkus vaheldust.
Uute kohtumisteni! Praegusel hetkel sulen selle raamatu. Ikka selleks, et taas avada uus raamat. Eriline tänu ka kaasblogijale Liinale, kes alati väga armsate kommentaaridega meelde jäi.
Tänades ja kallistades,
Krista
Mittwoch, 30. März 2011
Dienstag, 29. März 2011
Õpetaja õppijana
Küll on elu ikka huvitav. Iga päev kogeme ja õpime juurde midagi uut, midagi, mida me veel mõni minut tagasi ei teadnud, ei aimanud, ei osanud ette näha. Nii on ka minuga.
Tegime vabariigis koos Elleniga toreda veebiviktoriini "Saksamaa eile ja täna" ja rõõmustasime rohkem osavõtu üle. Sel korral osales 907 noort Käinast Kiviõlini ning Tallinnast Otepääni. Tore oli tõdeda, et osalejate hulgas oli ka palju neid, kes ise saksa keelt ei õpi. Meie eesmärk oligi Saksamaa eluolu, ajalugu, geograafiat ja kultuuri veidigi õpilastele lähemale tuua.
Küsimuste koostamine ei võtnud kaua aega, panime Elleniga pead kokku ja valmis see oligi. Tore! Vastuste ootamine oli ka tore. Sponsorite leidminegi ei olnud suur teema, paljud organisatsioonid toetasid meid auhinnaraamatutega. Eriline tänu kuulub Harju Maavalitsusele, Kirjastusele Tea ja Eesti Saksa Keele Õpetajate Seltsile.
Kui aga tuli aeg tulemustest kokkuvõtteid teha, siis olin omadega jännis. 6 tundi töötlesin andmeid ja ajasin ritta tulemused ja selgusid parimad. Aga see hull töö exceli tabeliga ja andmete filtreerimise ja töötlemisega oli ikka suur ja raske töö küll. Tänagi koostan koolide kaupa koondeid, et siis teada anda, kus õpivad parimad viktoriinil osalejad.
Tegelikult me õpime ikka küll igast tegevusest. Ja nii sain midagi nüüd aru, et viktoriini küsimus peab olema alati esitatud nii, et kõik sellest üheselt aru saaks, et ei tekiks vääriti mõistmist. Tegelikult on ka tõde selles, et esimest allikat ei maksa tõepähe võtta. Ka meie internetis, isegi Miksikeses esineb faktivigu, mis hiljem saatuslikuks saavad ülesande lahendamisel.
Õnneks oleme paindlikud hindajad ja enamasti otsustasime õpilase kasuks, aga...... Ikka veidi norisime ka. Norisime just sellega, et nimede õigekiri oleks korrektne. Kui ikka Goethe ja Schilleri nimi valesti kirjutatakse, siis mina ei pea seda vastust maksimumpunktide vääriliseks. Usun, et seisan õige asja eest. Palun andke mulle õpetajad see väike tõik andeks!
Tegelikult tahan kiita meie üldhariduskoolide õpilaste ja õpetajate südi pealehakkamist ja tänan kõiki panuse eest saksa keele propageerimisel. Huvi õpilastel saksa keele vastu siiski on ja me oleme selle üle väga õnnelikud.
Läbi viktoriini saime me kõik targemaks ja õppisime. Õppisid nii õpilased kui ka õpetajad. Ehk kõige enam õppisime meie korraldajatena ja oleme järgmisel korral veidi targemad ja enda elu nii raskeks ei tee. Raskus seisnes just vabade vastuste suures osakaalus. Siiski me saime hakkama ja oleme väga rahul ja õnnelikud.
Tegime vabariigis koos Elleniga toreda veebiviktoriini "Saksamaa eile ja täna" ja rõõmustasime rohkem osavõtu üle. Sel korral osales 907 noort Käinast Kiviõlini ning Tallinnast Otepääni. Tore oli tõdeda, et osalejate hulgas oli ka palju neid, kes ise saksa keelt ei õpi. Meie eesmärk oligi Saksamaa eluolu, ajalugu, geograafiat ja kultuuri veidigi õpilastele lähemale tuua.
Küsimuste koostamine ei võtnud kaua aega, panime Elleniga pead kokku ja valmis see oligi. Tore! Vastuste ootamine oli ka tore. Sponsorite leidminegi ei olnud suur teema, paljud organisatsioonid toetasid meid auhinnaraamatutega. Eriline tänu kuulub Harju Maavalitsusele, Kirjastusele Tea ja Eesti Saksa Keele Õpetajate Seltsile.
Kui aga tuli aeg tulemustest kokkuvõtteid teha, siis olin omadega jännis. 6 tundi töötlesin andmeid ja ajasin ritta tulemused ja selgusid parimad. Aga see hull töö exceli tabeliga ja andmete filtreerimise ja töötlemisega oli ikka suur ja raske töö küll. Tänagi koostan koolide kaupa koondeid, et siis teada anda, kus õpivad parimad viktoriinil osalejad.
Tegelikult me õpime ikka küll igast tegevusest. Ja nii sain midagi nüüd aru, et viktoriini küsimus peab olema alati esitatud nii, et kõik sellest üheselt aru saaks, et ei tekiks vääriti mõistmist. Tegelikult on ka tõde selles, et esimest allikat ei maksa tõepähe võtta. Ka meie internetis, isegi Miksikeses esineb faktivigu, mis hiljem saatuslikuks saavad ülesande lahendamisel.
Õnneks oleme paindlikud hindajad ja enamasti otsustasime õpilase kasuks, aga...... Ikka veidi norisime ka. Norisime just sellega, et nimede õigekiri oleks korrektne. Kui ikka Goethe ja Schilleri nimi valesti kirjutatakse, siis mina ei pea seda vastust maksimumpunktide vääriliseks. Usun, et seisan õige asja eest. Palun andke mulle õpetajad see väike tõik andeks!
Tegelikult tahan kiita meie üldhariduskoolide õpilaste ja õpetajate südi pealehakkamist ja tänan kõiki panuse eest saksa keele propageerimisel. Huvi õpilastel saksa keele vastu siiski on ja me oleme selle üle väga õnnelikud.
Läbi viktoriini saime me kõik targemaks ja õppisime. Õppisid nii õpilased kui ka õpetajad. Ehk kõige enam õppisime meie korraldajatena ja oleme järgmisel korral veidi targemad ja enda elu nii raskeks ei tee. Raskus seisnes just vabade vastuste suures osakaalus. Siiski me saime hakkama ja oleme väga rahul ja õnnelikud.
Montag, 28. März 2011
Õpilane õpetajast targem
No tuleb tõdeda, et vahel on ka õpilane õpetajast targem ja ma mitte ei tunne ennast pahasti, sest mis seal salata, vahel peab ikka ka õpilastele võimaluse andma, et nad endid targematena tunneks. Aga sel korral oli tõsi taga ja meie chattimine Sloveenia õpilastega projekti "3 in 1" (Kolm ühes) sai teoks tänu 7.klassi õpilase abile nii veebikaamera käsitlemisel kui ka üldise tehnilise poole toetamisel.
Inimene ikka õpib seni, kuni elab ja tore on teada, et meie ümber leidub aktiivseid, asjalikke ja tehniliselt tugevaid tegijaid juba 7.klassis. Aitäh, et olete olemas! Läbi selliste näidete õpime ja omandame me ise ka ju uut juurde ja mis peamine, ikkagi leidub klassis keegi, kes täbarast olukorrast välja aitavad, vastasel korral oleks ikka väga häbi olnud. Peenetundeline taktika mängis trumbid mulle kätte ja nii me siis koostöös õpilasega asjast asja saimegi.....
Inimene ikka õpib seni, kuni elab ja tore on teada, et meie ümber leidub aktiivseid, asjalikke ja tehniliselt tugevaid tegijaid juba 7.klassis. Aitäh, et olete olemas! Läbi selliste näidete õpime ja omandame me ise ka ju uut juurde ja mis peamine, ikkagi leidub klassis keegi, kes täbarast olukorrast välja aitavad, vastasel korral oleks ikka väga häbi olnud. Peenetundeline taktika mängis trumbid mulle kätte ja nii me siis koostöös õpilasega asjast asja saimegi.....
Donnerstag, 24. März 2011
Õpi sõitma ükskord!
No nii. Lund nagu enam ei ole eriti, aga mina oskasin täna oma autoga lumevalli sõita ja jäin lumme kinni. Kuupäevaks märgin siis 24.märts 2011. Kummaline ütlete, aga siiski. Üks rumal naine, kes autorooli satub võib kõigega hakkama saada.
Õnneks leidub teisi toredaid ja tublisid naisi, kes appi tulevad, kui häda käes. Pean tänama oma toimekat naabrinaist ja muidugi ka ühte naabrimeest, kes haigest peast minu autot valli otsast alla tuli lükkama. Kui ei oleks naabrinaisel autos labidat olnud, siis vist istuksin ma veel seal hange otsas ja halaksin.
No ja minu oma mees ei jätnud ütlemata, et võiks juba autoga sõitmise selgeks saada lõpuks. Mis mul oli sinna valli otsa asja? Sõitnud jäljes, poleks midagi juhtunud. Alles sai ju pamper korda tehtud ja juba jälle kriimud peal. Ma tänan südamest, et pamper katki polnud, muidu ei oleks seda jorinat jõudnud ära kuulata.
Aga noh, loll saab ka kirkus peksa. Eks me õpime ikka oma vigadest. Vahel aga juhtub ka nii, et võib kaks korda ühe reha peale astuda. Ilmekaks näiteks olen ma ise.....
Mis ma ikka halan!
Järjekordne katsumus maanteel saab olema homme, kui lumemöllus Mulgimaa poole sõidan. Näis, mis üllatused ilmapoisil sel korral varuks on. Aga ühte ütlen küll, et kinni enam lumme jääda ei tahaks. Seda sai sel talvel ohtralt tehtud ja see pole mu lemmiktegevus nr. 1.
Õnneks leidub teisi toredaid ja tublisid naisi, kes appi tulevad, kui häda käes. Pean tänama oma toimekat naabrinaist ja muidugi ka ühte naabrimeest, kes haigest peast minu autot valli otsast alla tuli lükkama. Kui ei oleks naabrinaisel autos labidat olnud, siis vist istuksin ma veel seal hange otsas ja halaksin.
No ja minu oma mees ei jätnud ütlemata, et võiks juba autoga sõitmise selgeks saada lõpuks. Mis mul oli sinna valli otsa asja? Sõitnud jäljes, poleks midagi juhtunud. Alles sai ju pamper korda tehtud ja juba jälle kriimud peal. Ma tänan südamest, et pamper katki polnud, muidu ei oleks seda jorinat jõudnud ära kuulata.
Aga noh, loll saab ka kirkus peksa. Eks me õpime ikka oma vigadest. Vahel aga juhtub ka nii, et võib kaks korda ühe reha peale astuda. Ilmekaks näiteks olen ma ise.....
Mis ma ikka halan!
Järjekordne katsumus maanteel saab olema homme, kui lumemöllus Mulgimaa poole sõidan. Näis, mis üllatused ilmapoisil sel korral varuks on. Aga ühte ütlen küll, et kinni enam lumme jääda ei tahaks. Seda sai sel talvel ohtralt tehtud ja see pole mu lemmiktegevus nr. 1.
Õppimise suur kunst
Tasakesi on kevad meie õuele hiilinud, räästad tilguvad, lumi sulab..... Tere kevadele siis ka minu poolt! Oli ka juba ülim aeg tulla ja jääda. Nagu see lõputuna näiv talv, nii ka mõnus blogivõistlus hakkavad ümber saama ja aeg on teha omi viimaseid postitusi. Täna hommikul mõtisklen teemal, et milline on õppimise valem ehk siis mõtisklen sellest, et kuidas õpivad noored ja "vanad".
Öeldakse, et õppida ei ole kunagi hilja. Selles mõtteteras on omajagu tõtt sees. Mõni hakkab ka alles 80-aastasena hiina keelt õppima. Miks mitte, inimesel peab ju tegevus olema. Samas, kui vaadata lapsi, siis ütleks, et see tarkusetera ei pea üldse paika. Mida noorem, seda kergemini jääb meelde ja seda pingevabamalt õppimine edeneb. Teatud vanuses (kuskil puberteedieas kuni surmani) tekivad inimestel hirmud, et ei tea, kas ma ikka saan hakkama ja kui ei saa, siis mis teised minust arvavad. Vaadates väikelast õppimas, näeme, et tal puudub igasugune hirm selle ees, et kas ta saab hakkama ja mida teised mõtlevad. See suur maailmavalu on neil nagu puudu. Tore on näha, kuidas iga ammutatud tarkusetera lapsele rõõmu pakub.
Kunagi noorena sai öeldud, et "õpi, õpi hoolega, siis saad kohvi koorega" Ei teagi, kust selline väljend pärit on, aga eks see ikka präänikuga seotud on. Kui õpid, siis oled ära teeninud koorekohvi. Samas tekib jälle küsimus, et mis meil lastena kohviga pistmist oli. Kui tänapäeva koolitusi vaadata, siis on vist küll see teoriia, et alguses on loeng või õppimisosa ja siis on kohvipaus. Äkki ulatuvad need juured just sinna, et selle mõttetera tekkimisel on üks koolitus eeskujuks olnud.
Neid ütlusi ja mõtteteri on omajagu olemas, aga ega kõigele vast ühesugust seletust ei leia. Las igaüks mõtleb ise oma tarkuseterad välja, mis õppimise kunsti meile lähemale toovad.
Öeldakse, et õppida ei ole kunagi hilja. Selles mõtteteras on omajagu tõtt sees. Mõni hakkab ka alles 80-aastasena hiina keelt õppima. Miks mitte, inimesel peab ju tegevus olema. Samas, kui vaadata lapsi, siis ütleks, et see tarkusetera ei pea üldse paika. Mida noorem, seda kergemini jääb meelde ja seda pingevabamalt õppimine edeneb. Teatud vanuses (kuskil puberteedieas kuni surmani) tekivad inimestel hirmud, et ei tea, kas ma ikka saan hakkama ja kui ei saa, siis mis teised minust arvavad. Vaadates väikelast õppimas, näeme, et tal puudub igasugune hirm selle ees, et kas ta saab hakkama ja mida teised mõtlevad. See suur maailmavalu on neil nagu puudu. Tore on näha, kuidas iga ammutatud tarkusetera lapsele rõõmu pakub.
Kunagi noorena sai öeldud, et "õpi, õpi hoolega, siis saad kohvi koorega" Ei teagi, kust selline väljend pärit on, aga eks see ikka präänikuga seotud on. Kui õpid, siis oled ära teeninud koorekohvi. Samas tekib jälle küsimus, et mis meil lastena kohviga pistmist oli. Kui tänapäeva koolitusi vaadata, siis on vist küll see teoriia, et alguses on loeng või õppimisosa ja siis on kohvipaus. Äkki ulatuvad need juured just sinna, et selle mõttetera tekkimisel on üks koolitus eeskujuks olnud.
Neid ütlusi ja mõtteteri on omajagu olemas, aga ega kõigele vast ühesugust seletust ei leia. Las igaüks mõtleb ise oma tarkuseterad välja, mis õppimise kunsti meile lähemale toovad.
Dienstag, 22. März 2011
Huvitav koolituskogemus
Eile ja täna sain tunda midagi uut, midagi sellist, mida pole iial varem teinud.
Nüüd on see siis tehtud! Osalesin Goethe-Instituudi koolitusel "Laulukirjutamine". Kaks kena muusikut Saksamaalt oli meie ette toodud, et me siis ühistööna saaksime valmis lauluteksti ja laulaksime ka selle laulu siis linti. Tekstiloome õnnestus hästi. Isegi väga hästi. Poleks arvanudki, et kevad meid nii palju inspireerib.
Tänane päev kulus linti laulmisele ja salvestamisele ja väikesele iluvigade korrektuurile. Igal juhul saime valmis ägeda laulu ja oleme endaga rahul. Mina muidugi ei saanud oma hääletu olukorra tõttu laulu linti laulda, aga mis siis sellest. Seekord siis sedamoodi.
Igal juhul tekkis tunne, et kui me õpetajatena maha käime ja enam koolis töötada ei suuda, siis võime vabalt laululoomega tegelema hakata ja Ivar Mustale konkurentsi pakkuda. Ahhhhaaaaa ja ahhhaaa! Vägev tunne!
Nüüd on see siis tehtud! Osalesin Goethe-Instituudi koolitusel "Laulukirjutamine". Kaks kena muusikut Saksamaalt oli meie ette toodud, et me siis ühistööna saaksime valmis lauluteksti ja laulaksime ka selle laulu siis linti. Tekstiloome õnnestus hästi. Isegi väga hästi. Poleks arvanudki, et kevad meid nii palju inspireerib.
Tänane päev kulus linti laulmisele ja salvestamisele ja väikesele iluvigade korrektuurile. Igal juhul saime valmis ägeda laulu ja oleme endaga rahul. Mina muidugi ei saanud oma hääletu olukorra tõttu laulu linti laulda, aga mis siis sellest. Seekord siis sedamoodi.
Igal juhul tekkis tunne, et kui me õpetajatena maha käime ja enam koolis töötada ei suuda, siis võime vabalt laululoomega tegelema hakata ja Ivar Mustale konkurentsi pakkuda. Ahhhhaaaaa ja ahhhaaa! Vägev tunne!
Sonntag, 20. März 2011
Vanasõnad
Minu elus on mõned vanasõnad, mille järgi ma elan. Katsun need siia kirja panna ja need ka lahti seletada.
Vaata alati päikese poole, siis jäävad varjud selja taha.
Tõepoolest, kui oled optimist ja positiivse ellusuhtumisega inimene, siis sa ei märka seda viha ja kadedust maailmas. Las teised siis sisisevad ja kadetsevad.
Kui sulle miski ei meeldi, siis muuda seda. Kui sa ei saa seda muuta, siis muuda oma suhtumist. Ära virise. (Maya Angelou)
Eks me ikka üritame muuta olukorda, mis meile ei meeldi, aga see vanasõna ütleb seda, et kui meil ei õnnestu seda muuta, siis me peame ju muutma iseennast. Olles ise positiivne, suudame me olukorda ka taluda, ükskõik kui vastumeelne see alguses ka polnud. See kõik saab alguse meie mõtlemisest. Virisemine ja kriitika ei too meile lahendust, see ruineerib meid endid ja tekitab stressi.
Väikesed võimalused on sageli suurte asjade alguseks. (Demosthenes)
Eks ta ju nii olegi, et üks väike asi või antud võimalus saab lõpuks millekski väga ilusaks ja suureks. Olgu see väike põgus tutvus, mis viib välja lõputult suure sõpruseni või mistahes tegevuseni või asjani.
Kõige olulisem elus pole mitte see, et sa kunagi ei kuku, vaid see, et tõused alati püsti. (Nelson Mandela)
Nii ongi. Eks me elus kukume kõik ja korduvalt, aga kas kõik suudavad uuesti tõusta püsti. Tõenäoliselt on tõusuks võimelised ainult tugevamad meist.
Mõelge kõik teiegi, milline on see vanasõna, mis sobiks just iseloomustama teie elu ja saatust.....
Vaata alati päikese poole, siis jäävad varjud selja taha.
Tõepoolest, kui oled optimist ja positiivse ellusuhtumisega inimene, siis sa ei märka seda viha ja kadedust maailmas. Las teised siis sisisevad ja kadetsevad.
Kui sulle miski ei meeldi, siis muuda seda. Kui sa ei saa seda muuta, siis muuda oma suhtumist. Ära virise. (Maya Angelou)
Eks me ikka üritame muuta olukorda, mis meile ei meeldi, aga see vanasõna ütleb seda, et kui meil ei õnnestu seda muuta, siis me peame ju muutma iseennast. Olles ise positiivne, suudame me olukorda ka taluda, ükskõik kui vastumeelne see alguses ka polnud. See kõik saab alguse meie mõtlemisest. Virisemine ja kriitika ei too meile lahendust, see ruineerib meid endid ja tekitab stressi.
Väikesed võimalused on sageli suurte asjade alguseks. (Demosthenes)
Eks ta ju nii olegi, et üks väike asi või antud võimalus saab lõpuks millekski väga ilusaks ja suureks. Olgu see väike põgus tutvus, mis viib välja lõputult suure sõpruseni või mistahes tegevuseni või asjani.
Kõige olulisem elus pole mitte see, et sa kunagi ei kuku, vaid see, et tõused alati püsti. (Nelson Mandela)
Nii ongi. Eks me elus kukume kõik ja korduvalt, aga kas kõik suudavad uuesti tõusta püsti. Tõenäoliselt on tõusuks võimelised ainult tugevamad meist.
Mõelge kõik teiegi, milline on see vanasõna, mis sobiks just iseloomustama teie elu ja saatust.....
Reisikogemused
Ma olen väga palju reisid ja nautinud iga reisi, mis mulle võimalikuks on saanud. Üsna erinev on olnud see kogemus, et kas reisida õpilastega, oma perega või siis kolleegidega. Igalt reisilt on mõni mõnus kogemus meelde jäänud ja ikka ja alati on midagi uut juurde õpitud. Toon nüüd välja mõned seigad, mis võiks minu blogi lugejatele lugemiselamust pakkuda.
Viimati sai õpilastega oldud detsembris 2010 nädal aega Saksamaal õpilasvahetuse raames. Sai külastatud Duisburgi, Düsseldorfi, Kölni ja Bochumit. Uskumatu oli minu jaoks see, et nädal aega keelekeskkonnas andis õpilastele nii suure tahte ja motivatsiooni keeleõppeks (n.: saksa, inglise keel). Lühikese ajaga saadi endale varem puudunud suhtluskompetents ehk siis julgus ja tahe suhelda. Teadagi on meie Põhjamaa lapsed sellised arad ja veidi häbelikud suhtlemisel, aga südantsoojendav oli kuulata, vaadata, kuidas sakslased ja meie noored omavahel mistahes teemal vestlesid. Armas! Samuti sai mulle selle õpilasvahetuse reisi organiseerimise käigus selgeks see, et reisi jaoks rahade taotlemisel tuleb olla ülimalt visa ja sihikindel. Tuleb omada selget konseptsiooni ja seda julgelt ka teistele selgitada. Meil oli õnne, et meie kohalik omavalitsus võttis selle teema südameasjaks ja meie projekti päris ilusa summaga toetas ehk siis sponsoreeris.
Sevillas käisin koos teiste Eesti õpetajatega eTwinningu konverentsil. Eredalt on meelde jäänud just kultuuriline pool, mida saime Sevillas nautida. Kujutasin oma vaimusilmas ette, et Sevilla on rohkem euroopalik, aga pidin tõdema, et Araabia maade kultuur on ikka tohutu jälje jätnud sealsesse arhitektuuri.
Muidugi sõprus on märksõna, mida kindlasti ära pean mainima. eTwinningu projektide tegemine ja erinevatel PDW-del osalemine on andnud mulle üle Euroopa terve hulk uusi häid tuttavaid ja sõpru. Sevillas olime me kõik koos ja nautisime igat hetke, mis meile koosolemiseks oli antud. Ei olnud palju öösel kell 3.00 arutada õpikute ja õppekava teemade üle. Mõni ütleks, et täitsa napakad, aga siiski mitte. Selline kogemuste vahetus ja kontaktide omamine on suur pluss õpetajale ja millal siis veel seda teha, kui mitte sellistel suurtel kogunemistel. Kodus on aega magada küll, kui olla võõrsil, siis võtta ikka maksimum.....
Sevillast sai koos Lainega tehtud väike reis Cadiz linna ja minu elus teine kogemus tunda ookeani lõhna ja korjata rannal suuri teokarpe. Oleks tahtnud küll kirjutada, et esmane kogemus, aga meenub siiski ka Teneriffel käik, mis oli samuti ookeaniavarustest võlutud.
Nottingham jäi mulle ka hästi meelde. Olin jälle eTwinningu koolitusel. Esiteks oli see esimene reis minu jaoks Inglismaale ja teiseks anti mulle võimalus olla 3 minutiks kuninganna. Väikese lavastuse jaoks valiti mind välja kuningannaks ja tore oli Nottinghami lossis selline stseen maha mängida. Tekkiski tunne, et äkki võikski olla kuninganna. Vähemalt olen seda saanud elus hetkeks nautida...
2005.a. sai käidud perega Grazis, Austrias. Olin koolitusel ja minuga oli kaasas nii abikaasa kui ka Grete Maria. Grete Maria oli siis ainutl üheaastane ja see reis oli meie pere esimene välisreis. Mäletan seda, et lennureisi elas laps väga hästi üle. Minu jaoks oli väga raske jagada ennast pere ja koolitusel osalevate õpetajate vahel. Peale töist päeva oleks nii tahtnud minna sõpradega kõrtsi juttu ajama ja klaasike veini juua, aga..... Pere ju ootas ja tahtis minuga aega veeta. Nemad olid minu saabumist terve päeva oodanud ja parkides mänginud..... Nüüd oli käes aeg, kus mina perega siis koos pidin olema. Aga see jääb ka minu jaoks viimaseks korraks, kui ma sellisele üritusele perega lähen. Kui on koolitus, siis on koolitus ja ma olen reisil üksi, ilma pereta. Muidu ei oska ma ennast enam jagada ja minu reis jääb nagu poolikuks. Mulle meeldib perega reisida, aga ..... Iga asi peaks ikka olema omal ajal. Kui on perereis, siis on perega, kui on koolitus, siis tuleb osata pereelust seda lahutada. Pealegi on lapsed nüüd nii suured juba, et ma saan nad rahuliku südamega koju jätta.
Reisidest meenub veel Jena ja Weimar. Kohad, kus suurte kirjanike Goethe ja Schilleri hõngu on igal pool tunda. Olime saksa keele õpetajatega rahvusvahelisel konverentsil ja vahetasime üle maailma kokku tulnud õpetajatega oma kogemusi, tervitasime vanu tuttavaid ja saime juurde uusi tutvusi. Kõige suurem on antud konverentsidelt saadav pedagoogiline kogemus. Ka kultuuriline kogemus on oluline.
Muidugi oli ilus kogemus ka Shveitsis- Luzern ja Zürich. Käisin seal jälle rahvusvahelise saksa keele õpetajate konverentsi raames 2001.a. Meelde jäi see, et kõik oli väga kallis. Ilus loodus ja kenad linnad ja toredad inimesed jäid ikka ka meelde.
Järgmiseks reisiks saab olema Prantsusmaa ja kavatsus on külastada Pariisi ja Bar le Duci. Läheme sinna Comeniuse projekti raames ja sel korral võtan kaasa Grete Maria. Tema sooviks oli küll Saksamaale suvel minna, aga kahte reisi ma juba tegema ei hakka ühel suvel. Niisiis pakkusin lapsele välja emmega koos Pariisi sõita ja seal oma 7-ndat sünnipäeva tähistada. laps reageerisis sellele pisaratega, et tema ei taha kuskil Pariisis oma sünnipäeva pidada. Aga siiski. Ma usun, et sellest tuleb üks meeldejääv reis.
Tasub reisida ja endale see võimalus pakkuda, siis on kergem hallis argipäevas vastu pidada. Uskuge mind!
Viimati sai õpilastega oldud detsembris 2010 nädal aega Saksamaal õpilasvahetuse raames. Sai külastatud Duisburgi, Düsseldorfi, Kölni ja Bochumit. Uskumatu oli minu jaoks see, et nädal aega keelekeskkonnas andis õpilastele nii suure tahte ja motivatsiooni keeleõppeks (n.: saksa, inglise keel). Lühikese ajaga saadi endale varem puudunud suhtluskompetents ehk siis julgus ja tahe suhelda. Teadagi on meie Põhjamaa lapsed sellised arad ja veidi häbelikud suhtlemisel, aga südantsoojendav oli kuulata, vaadata, kuidas sakslased ja meie noored omavahel mistahes teemal vestlesid. Armas! Samuti sai mulle selle õpilasvahetuse reisi organiseerimise käigus selgeks see, et reisi jaoks rahade taotlemisel tuleb olla ülimalt visa ja sihikindel. Tuleb omada selget konseptsiooni ja seda julgelt ka teistele selgitada. Meil oli õnne, et meie kohalik omavalitsus võttis selle teema südameasjaks ja meie projekti päris ilusa summaga toetas ehk siis sponsoreeris.
Sevillas käisin koos teiste Eesti õpetajatega eTwinningu konverentsil. Eredalt on meelde jäänud just kultuuriline pool, mida saime Sevillas nautida. Kujutasin oma vaimusilmas ette, et Sevilla on rohkem euroopalik, aga pidin tõdema, et Araabia maade kultuur on ikka tohutu jälje jätnud sealsesse arhitektuuri.
Muidugi sõprus on märksõna, mida kindlasti ära pean mainima. eTwinningu projektide tegemine ja erinevatel PDW-del osalemine on andnud mulle üle Euroopa terve hulk uusi häid tuttavaid ja sõpru. Sevillas olime me kõik koos ja nautisime igat hetke, mis meile koosolemiseks oli antud. Ei olnud palju öösel kell 3.00 arutada õpikute ja õppekava teemade üle. Mõni ütleks, et täitsa napakad, aga siiski mitte. Selline kogemuste vahetus ja kontaktide omamine on suur pluss õpetajale ja millal siis veel seda teha, kui mitte sellistel suurtel kogunemistel. Kodus on aega magada küll, kui olla võõrsil, siis võtta ikka maksimum.....
Sevillast sai koos Lainega tehtud väike reis Cadiz linna ja minu elus teine kogemus tunda ookeani lõhna ja korjata rannal suuri teokarpe. Oleks tahtnud küll kirjutada, et esmane kogemus, aga meenub siiski ka Teneriffel käik, mis oli samuti ookeaniavarustest võlutud.
Nottingham jäi mulle ka hästi meelde. Olin jälle eTwinningu koolitusel. Esiteks oli see esimene reis minu jaoks Inglismaale ja teiseks anti mulle võimalus olla 3 minutiks kuninganna. Väikese lavastuse jaoks valiti mind välja kuningannaks ja tore oli Nottinghami lossis selline stseen maha mängida. Tekkiski tunne, et äkki võikski olla kuninganna. Vähemalt olen seda saanud elus hetkeks nautida...
2005.a. sai käidud perega Grazis, Austrias. Olin koolitusel ja minuga oli kaasas nii abikaasa kui ka Grete Maria. Grete Maria oli siis ainutl üheaastane ja see reis oli meie pere esimene välisreis. Mäletan seda, et lennureisi elas laps väga hästi üle. Minu jaoks oli väga raske jagada ennast pere ja koolitusel osalevate õpetajate vahel. Peale töist päeva oleks nii tahtnud minna sõpradega kõrtsi juttu ajama ja klaasike veini juua, aga..... Pere ju ootas ja tahtis minuga aega veeta. Nemad olid minu saabumist terve päeva oodanud ja parkides mänginud..... Nüüd oli käes aeg, kus mina perega siis koos pidin olema. Aga see jääb ka minu jaoks viimaseks korraks, kui ma sellisele üritusele perega lähen. Kui on koolitus, siis on koolitus ja ma olen reisil üksi, ilma pereta. Muidu ei oska ma ennast enam jagada ja minu reis jääb nagu poolikuks. Mulle meeldib perega reisida, aga ..... Iga asi peaks ikka olema omal ajal. Kui on perereis, siis on perega, kui on koolitus, siis tuleb osata pereelust seda lahutada. Pealegi on lapsed nüüd nii suured juba, et ma saan nad rahuliku südamega koju jätta.
Reisidest meenub veel Jena ja Weimar. Kohad, kus suurte kirjanike Goethe ja Schilleri hõngu on igal pool tunda. Olime saksa keele õpetajatega rahvusvahelisel konverentsil ja vahetasime üle maailma kokku tulnud õpetajatega oma kogemusi, tervitasime vanu tuttavaid ja saime juurde uusi tutvusi. Kõige suurem on antud konverentsidelt saadav pedagoogiline kogemus. Ka kultuuriline kogemus on oluline.
Muidugi oli ilus kogemus ka Shveitsis- Luzern ja Zürich. Käisin seal jälle rahvusvahelise saksa keele õpetajate konverentsi raames 2001.a. Meelde jäi see, et kõik oli väga kallis. Ilus loodus ja kenad linnad ja toredad inimesed jäid ikka ka meelde.
Järgmiseks reisiks saab olema Prantsusmaa ja kavatsus on külastada Pariisi ja Bar le Duci. Läheme sinna Comeniuse projekti raames ja sel korral võtan kaasa Grete Maria. Tema sooviks oli küll Saksamaale suvel minna, aga kahte reisi ma juba tegema ei hakka ühel suvel. Niisiis pakkusin lapsele välja emmega koos Pariisi sõita ja seal oma 7-ndat sünnipäeva tähistada. laps reageerisis sellele pisaratega, et tema ei taha kuskil Pariisis oma sünnipäeva pidada. Aga siiski. Ma usun, et sellest tuleb üks meeldejääv reis.
Tasub reisida ja endale see võimalus pakkuda, siis on kergem hallis argipäevas vastu pidada. Uskuge mind!
Samstag, 19. März 2011
Adobe Connect ja Weebly
Minu viimase aja suurim ja põnevaim õppimiskogemus on seotud tarkvaraga Adobe Connect, mis võimaldab videokonverentsi pidada ja weebly keskkond, mis annab võimaluse kodulehte teha. Nii olen mõlemad vahendid oma uue eTwinningu projekti tarbeks selgeks õppinud.
Adobe Connecti tutvustas mulle üks saksa keele õpetaja Sloveeniast, kellega oleme koos olnud kahel PDW-l (Bonnis ja Nottinghamis) ja eTwinningu konverentsil Sevillas. Ammune tutvus ja ühised tulevikuplaanid projektide tegemisel jõudsid nüüd lõpuks ka sihile. Koostöös ja äraütlemata tihedas koostöös sai registreeritud projekt "3 in 1" (Kolm ühes). Kuna olen haige, siis õpilasi ma kokku lepitud ajal õpilasi chattima ei saanud, aga ise ma olen ju olemas ja niimoodi saigi esimene Chat tehtud Sloveenia õpilastega. Mina esitasin neile küsimusi ja nemad vastasid ja siis tegime vastupidi -nende küsimustele andsin mina vastused.
Adobe Connectiga on meil keeruline. Olen veidi uurinud ja saanud selgeks selle, et Adobe Connecti saab kuu aega tasuta prooviks kasutada, aga Eestis vist ei pidavat seda olema võimalik kuskilt osta. Ma ei ole seda veel uurinud, sest vajadus langes ära, kuna Sloveenia õpetajal on see Adobe Connect tarkvara kasutusel. Ta sai selle kingituseks haridusministeeriumi poolt. Kui juba partneril on see olemas, siis ei ole minul ka enam probleemi. Igal juhul on sellisel teel suhtlemine väga lahe.
Nüüd weebly keskkonnaga tegin esmaskordselt tutvust sügisel 2010 iseseisvalt, aga kuna ma ei saanud hästi aru sellest, kuidas seal tegusteda, siis mu ind rauges ja sinnapaika ta jäigi. Kui nüüd kootööprojektide õppimisürituse raames meile Weeblyt tutvustati, siis meenus see sügisene lugu ja niimoodi ma siis pusima sellega jälle hakkasin, aga valmis sain ja peamine MA SAIN HAKKAMA! Muidugi on ka selles, et nädal aega kodus haigena olles on ka AEGA seda kõike teha. Tavaliselt kui oleksin tööl, siis sellist aega ei oleks. Seega mängib tohutult suurt rolli meie elus ajafaktor. Meil võiks olla ööpäevas 24 tunnu asemel hoopis 48, küll siis jõuaks kõike, aga.....
No inimene ei ole ju loodud ainult töötama ja iga päev õppima ja uut kogemust omandama, aga ega inimene ei oska puhata ka.
Proovige weebly ja adobe connect kindlasti ära, kui võimalus on. Mina sattusin vaimustusse nagu vasikas kevadel karjamaale pääsedes. Jälle oli heaks kogemuseks suhteliselt vähe mõistust, aga rohkelt aega vaja.
Adobe Connecti tutvustas mulle üks saksa keele õpetaja Sloveeniast, kellega oleme koos olnud kahel PDW-l (Bonnis ja Nottinghamis) ja eTwinningu konverentsil Sevillas. Ammune tutvus ja ühised tulevikuplaanid projektide tegemisel jõudsid nüüd lõpuks ka sihile. Koostöös ja äraütlemata tihedas koostöös sai registreeritud projekt "3 in 1" (Kolm ühes). Kuna olen haige, siis õpilasi ma kokku lepitud ajal õpilasi chattima ei saanud, aga ise ma olen ju olemas ja niimoodi saigi esimene Chat tehtud Sloveenia õpilastega. Mina esitasin neile küsimusi ja nemad vastasid ja siis tegime vastupidi -nende küsimustele andsin mina vastused.
Adobe Connectiga on meil keeruline. Olen veidi uurinud ja saanud selgeks selle, et Adobe Connecti saab kuu aega tasuta prooviks kasutada, aga Eestis vist ei pidavat seda olema võimalik kuskilt osta. Ma ei ole seda veel uurinud, sest vajadus langes ära, kuna Sloveenia õpetajal on see Adobe Connect tarkvara kasutusel. Ta sai selle kingituseks haridusministeeriumi poolt. Kui juba partneril on see olemas, siis ei ole minul ka enam probleemi. Igal juhul on sellisel teel suhtlemine väga lahe.
Nüüd weebly keskkonnaga tegin esmaskordselt tutvust sügisel 2010 iseseisvalt, aga kuna ma ei saanud hästi aru sellest, kuidas seal tegusteda, siis mu ind rauges ja sinnapaika ta jäigi. Kui nüüd kootööprojektide õppimisürituse raames meile Weeblyt tutvustati, siis meenus see sügisene lugu ja niimoodi ma siis pusima sellega jälle hakkasin, aga valmis sain ja peamine MA SAIN HAKKAMA! Muidugi on ka selles, et nädal aega kodus haigena olles on ka AEGA seda kõike teha. Tavaliselt kui oleksin tööl, siis sellist aega ei oleks. Seega mängib tohutult suurt rolli meie elus ajafaktor. Meil võiks olla ööpäevas 24 tunnu asemel hoopis 48, küll siis jõuaks kõike, aga.....
No inimene ei ole ju loodud ainult töötama ja iga päev õppima ja uut kogemust omandama, aga ega inimene ei oska puhata ka.
Proovige weebly ja adobe connect kindlasti ära, kui võimalus on. Mina sattusin vaimustusse nagu vasikas kevadel karjamaale pääsedes. Jälle oli heaks kogemuseks suhteliselt vähe mõistust, aga rohkelt aega vaja.
Freitag, 18. März 2011
No kaua võib?.....
No kaua siis võib üks inimene põdeda ja haige olla. Ei taha enam leppida sellega, et haigus mu turjal ratsutab ja mitte ükski ravivõte ja vahend enam ei aita. Vist ainult AEG on see, mis ravib kõik haavad ja tervendab inimese.
Mis seal siis nüüd enam ikka. Töönädal läks lörri, istusin ju kodus. Õnneks lõppes veerand ilusti ka ilma minu juuresolekuta. Nüüd on koolivaheaeg käes ja enam ei ole kiiret kusagile. Ehk toob saabuv kevad ka lõpuks tervise tagasi ja sulatab need õudsad jäämäed ära.
Kõigile kena kevade algust!
Mis seal siis nüüd enam ikka. Töönädal läks lörri, istusin ju kodus. Õnneks lõppes veerand ilusti ka ilma minu juuresolekuta. Nüüd on koolivaheaeg käes ja enam ei ole kiiret kusagile. Ehk toob saabuv kevad ka lõpuks tervise tagasi ja sulatab need õudsad jäämäed ära.
Kõigile kena kevade algust!
Digitiigri edukas lõpp
Ja ongi meie 10 nädalat väldanud digitiigri koolitus läbi ja 15 tublit õpetajat sadamasse aidatud. Tuleb tunnistada, et ka mina olen ükskord siis selle arvutialase koolituse läbinud. Üsna piinlik oli alati vastada küsimusele, et kas sa digitiigri oled läinud? Et kahju, aga ei ole. No mis IT-tugiisik sa siis oled, kui pole digitiigrit läbinud? No mis teha. Kui meie kooli õpetajad Saue koolis digitiigri koolitusel käisid 2007.a. siis olin mina oma lastega kodune. Olin ju 4,5 aastat lapsehoolduspuhkusel ja niimoodi see minust mööda läkski. Oli see õnn või õnnetus, aga siiski olen nüüd saanud tunnistuse, et olen digitiigri koolituse läbinud. HURRRRAAAAAAAAA!
Aitäh Meerile kannatlikkuse ja igakülgse õpetamise ja juhendamise eest! Aitäh ka kõigile õpetajatele, et te jaksasite selle pika kursuse läbi teha.
Areng? Areng on olnud märgatav. Arvutiklassi on üsna suur tung ja enam ei ole nii, et kui tahan, siis kohe ka arvutiklassi pääsen. Õpetajad teevad oma ainetunde arvutiklassis märgatavalt rohkem, kui seda kunagi varem teinud on. Tublid! Ma olen IT-tugiisikuna ikka väga rahul tulemusega. Ka meie direktor on rahul. Ja muu siis enam ei loegi.
Aitäh Meerile kannatlikkuse ja igakülgse õpetamise ja juhendamise eest! Aitäh ka kõigile õpetajatele, et te jaksasite selle pika kursuse läbi teha.
Areng? Areng on olnud märgatav. Arvutiklassi on üsna suur tung ja enam ei ole nii, et kui tahan, siis kohe ka arvutiklassi pääsen. Õpetajad teevad oma ainetunde arvutiklassis märgatavalt rohkem, kui seda kunagi varem teinud on. Tublid! Ma olen IT-tugiisikuna ikka väga rahul tulemusega. Ka meie direktor on rahul. Ja muu siis enam ei loegi.
Montag, 14. März 2011
Elu õppetunnid.....
Jälle olen fakti ees, et elu pakub valusaid õppetunde, kui ei oska õigel ajal teha õigeid asju.
Ma ei taha sellest enam rääkidagi, aga meie pere viimaste nädalate teema olnud haigused. Eriti karmilt on need viirused kaela tulnud mulle. Olen olnud südametunnistusega inimene ja peale kahte kodus oldud haiguspäeva ikka tööle roomanud.
Ja nüüd on tegelikult karistus käes. Olen selili maas ja tõusta enam ei jaksa- häälepaeltepõletik, äge köha ja mega nohu. Nutma ajab. Ja ei saa terveks! Aga nüüd ei ole enam ka mitte südamestunnistust ega häbitunnet. Nüüd olen kodus ja ennem ei välju, kui terve olen. Kaua ma niimoodi jändan.
Kuidas me küll ei saa aru, et haige inimese koht on juba esimesest päevast peale kodus. Me tegeleme ensepettusega ja oleme paar päeva kodus ja siis naaseme tööle, aga ega tervis siis veel oluliselt parem ei ole. Me riskime enda elu ja tervisega. Seda kõik oma töö nimel. Kas siis meie tervis ei olegi tähtis?
Veerandihinded panin välja ja õpilaste jaoks on asendusõpetajad olemas minu poolt ettevalmistatud materjalidega. Ma usun ja loodan, et minu eemalolek ei tekita kelleski pahameelt, aga niimoodi enam lihtsalt ei saa. Ma ei jaksa enam ennast ohverdada. Mul vist ikka on veel südametunnitus siiski säilinud..... Ehk liigagi palju, peaksin siiski rohkem väärtustama enda tervis ja enda isiklikke prioriteete.
Tuleks kevad juba rutem, äkki saakski terveks! Ma mäletan hästi aega, mil mu tüdruk oli 9-kuune ja me olime terve kuu aega kodus haiged, mõlemad kusjuures. Kuskil väljas ei käinud, aga põdesime läbi vähemalt 3 erinevat viirust. Aitas pelgalt sellestki, kui meie issi tööl käis ja meile nõrkadele organismidele koju neid kandis. Huvitav, kas pole! Siis oli ka tunne, et enam ei saagi terveks, aga saime....
Ma ei taha sellest enam rääkidagi, aga meie pere viimaste nädalate teema olnud haigused. Eriti karmilt on need viirused kaela tulnud mulle. Olen olnud südametunnistusega inimene ja peale kahte kodus oldud haiguspäeva ikka tööle roomanud.
Ja nüüd on tegelikult karistus käes. Olen selili maas ja tõusta enam ei jaksa- häälepaeltepõletik, äge köha ja mega nohu. Nutma ajab. Ja ei saa terveks! Aga nüüd ei ole enam ka mitte südamestunnistust ega häbitunnet. Nüüd olen kodus ja ennem ei välju, kui terve olen. Kaua ma niimoodi jändan.
Kuidas me küll ei saa aru, et haige inimese koht on juba esimesest päevast peale kodus. Me tegeleme ensepettusega ja oleme paar päeva kodus ja siis naaseme tööle, aga ega tervis siis veel oluliselt parem ei ole. Me riskime enda elu ja tervisega. Seda kõik oma töö nimel. Kas siis meie tervis ei olegi tähtis?
Veerandihinded panin välja ja õpilaste jaoks on asendusõpetajad olemas minu poolt ettevalmistatud materjalidega. Ma usun ja loodan, et minu eemalolek ei tekita kelleski pahameelt, aga niimoodi enam lihtsalt ei saa. Ma ei jaksa enam ennast ohverdada. Mul vist ikka on veel südametunnitus siiski säilinud..... Ehk liigagi palju, peaksin siiski rohkem väärtustama enda tervis ja enda isiklikke prioriteete.
Tuleks kevad juba rutem, äkki saakski terveks! Ma mäletan hästi aega, mil mu tüdruk oli 9-kuune ja me olime terve kuu aega kodus haiged, mõlemad kusjuures. Kuskil väljas ei käinud, aga põdesime läbi vähemalt 3 erinevat viirust. Aitas pelgalt sellestki, kui meie issi tööl käis ja meile nõrkadele organismidele koju neid kandis. Huvitav, kas pole! Siis oli ka tunne, et enam ei saagi terveks, aga saime....
Sonntag, 13. März 2011
Seltsi täiendkoolitusüritus
12.märts läheb ajalukku kui päev, mil saksa keele õpetajad iga- aastasele täiendkoolitusele kokku tulid. Koolitus oli teemal "Kulturell und interkulturell in der europäischen Kulturhauptstadt tallinn", mis oli pühendatud Tallinnale kui Kultuuripealinnale 2011.
Tehti kokkuvõtteid eelmise aasta seltsi ettevõtmistest, tunnustati parimaid saksa keele õpetajaid tiitliga "Aasta tegu 2010", "Aastate tegu", "Aastate tegija" ja "Aasta tegija 2010". Neid tiitleid omistab saksa keele õpetajate selts juba 5 aastat. Iga tunnustuse pälvinud õpetaja sai tänutahvli ja nn. Oscari ehk siis Josefine.
Ürituse raames rääkis tuntud kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa meile teemal Multikulti in Reval/Tallinn. Oli põnev kuulata pilguheitu Tallinna tegemistele keskajal. Paljud lektorid rääkisid saksa keele õpetajatele olulistel teemadel.
Võimalik oli tutvuda meie kirjastuste uuemate õppematerjalidega ja ilukirjandusega ja neid ka osta.
Taaskord sai olla õppija rollis. Vahva oli!
Tehti kokkuvõtteid eelmise aasta seltsi ettevõtmistest, tunnustati parimaid saksa keele õpetajaid tiitliga "Aasta tegu 2010", "Aastate tegu", "Aastate tegija" ja "Aasta tegija 2010". Neid tiitleid omistab saksa keele õpetajate selts juba 5 aastat. Iga tunnustuse pälvinud õpetaja sai tänutahvli ja nn. Oscari ehk siis Josefine.
Ürituse raames rääkis tuntud kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa meile teemal Multikulti in Reval/Tallinn. Oli põnev kuulata pilguheitu Tallinna tegemistele keskajal. Paljud lektorid rääkisid saksa keele õpetajatele olulistel teemadel.
Võimalik oli tutvuda meie kirjastuste uuemate õppematerjalidega ja ilukirjandusega ja neid ka osta.
Taaskord sai olla õppija rollis. Vahva oli!
Donnerstag, 10. März 2011
Eelviimane digitiigri koolituse moodul
Juhheiiiiiiii! Mitte kunagi pole ma nii siirast rõõmu tundnud oma kolleegidest ja iseendast kui nüüd. Me alustasime koolitusega pimedal novembriõhtul ja me lõpetame sellem kursuse kevadkuulutajate saabumsiega. Oma teekonnal jätsime maha ainult ühe kolleegi, aga 15 tublit õpetajad on välja teeninud minu kõige suurema tunnustuse ja lugupidamise. Üksikud võlgnevused üritame likvideerida nädala jooksul ja soovime nagu "kõikseemees" korraga seista lõputseremoonial, kus tunnistused saame. Näis, kas jõuame!
Sügav kummardus Meerile kõige eest!
Sügav kummardus Meerile kõige eest!
Mida meil on õpetajatena õpilastelt õppida...
Lõppenud saksa keele ja Comeniuse nädal näitas seda, et meil on mida õpilastelt õppida.
Kui anda õpilastele võimalus midagi teha, siis nad saavad ka sellega hakkama. Mul on 2 c klassis üks väga tubli saksa keele huviline laps. Kena oli vaadata, kuidas ta solistina nii dinosaruruse laulus kui ka laulus "La Ola" igasuguse kartuseta üles astus ja väga võimsa ja kõigile meeldejääva esituse pakkus. Tahaks öelda, et tehke järgi!
Samamoodi on mul 7.klassis tüdrukuid ja poisse, kes on valmis milleks iganes, kui neile vaid võimalus pakkuda. 7ndike initsiatiivil toimus ka üritus "Laula koos meiega", kus me käisime noorematele õpilastele esinemas ja koos õppisime selgeks laulu "Wir machen Pa-Pa-Pa". Ürituse käigus tutuvustasin mina saksa keele õppe võimalusi Tabasalu koolis alates 6ndast klassist. Seega oli tegemist väikese promoüritusega vanemate õpilaste poolt noorematele. Aga see on ju tõsiasi, et õpilaselt õpilasele liigub info ja usutavus räägitu kohta palju paremini kui seda õpetaja esituses.
Õpilaste entusiasm on päris suur, kui tehakse midagi, mis ka väga meeldib. Laval esinenud õpilaste silmade sära ja naerul näod näitasid, et see, mida tehti, meeldis ja tuli südamest. Seda kõike tehti ilma igasuguse hirmuta ja kartuseta, et äkki ütlen või laulan midagi valesti. Õpilased lihtsalt tulid ja tegid ÄRA! Vahva! See pakkus kõigile suurima naudingu.
Kui anda õpilastele võimalus midagi teha, siis nad saavad ka sellega hakkama. Mul on 2 c klassis üks väga tubli saksa keele huviline laps. Kena oli vaadata, kuidas ta solistina nii dinosaruruse laulus kui ka laulus "La Ola" igasuguse kartuseta üles astus ja väga võimsa ja kõigile meeldejääva esituse pakkus. Tahaks öelda, et tehke järgi!
Samamoodi on mul 7.klassis tüdrukuid ja poisse, kes on valmis milleks iganes, kui neile vaid võimalus pakkuda. 7ndike initsiatiivil toimus ka üritus "Laula koos meiega", kus me käisime noorematele õpilastele esinemas ja koos õppisime selgeks laulu "Wir machen Pa-Pa-Pa". Ürituse käigus tutuvustasin mina saksa keele õppe võimalusi Tabasalu koolis alates 6ndast klassist. Seega oli tegemist väikese promoüritusega vanemate õpilaste poolt noorematele. Aga see on ju tõsiasi, et õpilaselt õpilasele liigub info ja usutavus räägitu kohta palju paremini kui seda õpetaja esituses.
Õpilaste entusiasm on päris suur, kui tehakse midagi, mis ka väga meeldib. Laval esinenud õpilaste silmade sära ja naerul näod näitasid, et see, mida tehti, meeldis ja tuli südamest. Seda kõike tehti ilma igasuguse hirmuta ja kartuseta, et äkki ütlen või laulan midagi valesti. Õpilased lihtsalt tulid ja tegid ÄRA! Vahva! See pakkus kõigile suurima naudingu.
Dienstag, 8. März 2011
Saksa keele ja Comeniuse nädal
Tabasalu koolis on tavaks kevaditi organiseerida saksa keele ja Comeniuse nädalat. Eelmisel aastal kandis nädal pealkirja "Aastaaegade maagia". Seekordne teema on "Aastaajad - meie võrratud pärlid". Teema on seotud meie Comeniuse projektiga "4 aastaaega".
Jõudude ühendamine ehk siis koostöö kolleegidega nii koolisiseselt kui ka kooliväliselt on laiendanud aasta aastalt ürituse mahtu. Nädala raames on algklassiõpilastel võimalus osaleda joonistusvõistlusel. Eelmisel aastal joonistati teemal "Saksa asjad minu kodus", sel aastal saadi inspiratsiooni vendade Grimmide muinasjuttudest ja teemaks oli "Minu lemmikmuinasjutt".
Põhikooli saksa keele õpilased võtsid mõõtu olümpiaadil ja selgitati välja klasside parimad. Iga klassi 3 parimat saavad võimaluse esindada kooli maakonna saksa keele olümpiaadil.
Comeniuse projekti raames valmiv ajaleht "Kevad" ootab ka oma kaastöid ja kõik 1.-12.klassi õpilased saavad veel esitada nii luuletusi kui ka proosatekste teemal "Kevad meis ja meie ümber".
7.klassi saksa keele õppijate kaasabil läheb ladusalt ka ettevõtmine "Laula koos meiega", kus suuremad saksa keele õppijad laulavad nooremate klasside õpilastega ja koos õpitakse selheks ka üks lihtne laul "Wir machen Pa-Pa-Pa". Räägitakse saksa keelest ja saksa keele õppe võimalustest Tabasalu koolis. Ühesõnaga reklaamitakse saksa keelt sellises mõnusas võtmes.
Nädala nael on aga vabariiklik veebipõhine viktoriin "Saksamaa eile ja täna", mis sai loodud minu ja Paide Ühisgümnaasiumi saksa ja inglise keele õpetaja Ellen Rosimannusega koostöös. Meeldiv võimalus nii saksa keele õppijatele kui ka saksa keelega mitte kokku puutuvatele õpilastele on see viktoriini lahendamine. Viktoriin aitab Saksamaa eluolu, kultuuri, geograafiat ja ajalugu meile lähemale tuua ja rohkem mõista. Uskumatult suur huvi on olnud viktoriini vastu ja tõepoolest on terve vabariik kaasa haaratud ja õpilasi osaleb sellel nii Kiviõlist, Tartust, Tallinnast, Paidest kui ka Tõrvast. Ei jõuagi kõiki koole üles lugeda. Saabunud vastuseid on tänaseks 276.
Aitäh kõigile õpetajatele ja õpilastele, kes võtsid vaevaks viktoriinil osaleda! Parimad selguvad peale 18.märtsi.
Saksa keele ja Comeniuse nädala loogiline lõpp on tavaliselt üks kontsert, kus esinevad õpilased saksakeelsete ja eestikeelsete laulude ja luuletustega. Autasustatakse ja tunnustatakse nädala tublimaid tegijaid. Diplom ja maiustus on see, mis iga tubli laps endale võiduks saab.
Samstag, 5. März 2011
Digitiigri koolitus ehk kuidas Meeri meid koolitab
Päevad on juba valgemad ja õhtul peale digitiigri koolitust on veel valge. Lausa lust on nüüd õppida. Tunnen uhkust iseenda ja oma 14 kolleegi üle, kes vapralt juba 8korda on vastu pidanud ja õnnelikult võiduka lõpuni püüdlevad. Uskumatu, aga pimedatel novembri ja detsembri kuudel, kui meil oli neljapäevased 3-tunnised koolitused kella 15.00-18.00, siis oli tunne, et see ei lõppegi kunagi. Teekond tundus pikk ja väsitav.
Märkamatult on saabunud aga kevadkuu ja meie koolitus on kohe-kohe lõppemas. Isegi nüüd tuleb väikene kurbus peale, et polegi enam neljapäeva ja meie eesseisvat tublit Meerit. Igakord, olenemata sellest, kas olime tublid või mitte, oli Meeri meiega väga armas ja kannatlik. Ja mis seal nüüd siis salata, kokkuvõtted räägivad enda eest! Oleme kõik jõudmas lõppsadamasse ja seda juba kahe nädala pärast. Super!
Kõik oleme ära teeninud suure tunnustuse ja oleme huviga ootamas jätku juba animatiigri näol, mis meie kool 2011.a. välja teeninud on. Aga seda sügisel, hetkel ei tahaks enam ennast pikkade koolitustega siduda.
Targemaks saime kindlasti ja õppisime palju. Ja mis on ühe IT-tugiisiku unistus- ikka see, et arvutiklass pidevalt õpilasi täis oleks ja ainetunnid arvutiklassis läbi viiakse. Oleme jõudnud selleni, et juba pikalt tuleb omi aegu broneerida, sest kes hiljaks jääb, see ikka ilma jääb. Ei ole enam nii, et tuli tahtmine minna õpilastega arvutiklassi ja siis saadki kohe. Järjekord on ukse taga ja särasilmsed õpilased naudivad oma tunde ja õpetajad on tulemusega rahul. Super!
Aitäh Meeri! Oleme Sulle südamest tänulikud!
Märkamatult on saabunud aga kevadkuu ja meie koolitus on kohe-kohe lõppemas. Isegi nüüd tuleb väikene kurbus peale, et polegi enam neljapäeva ja meie eesseisvat tublit Meerit. Igakord, olenemata sellest, kas olime tublid või mitte, oli Meeri meiega väga armas ja kannatlik. Ja mis seal nüüd siis salata, kokkuvõtted räägivad enda eest! Oleme kõik jõudmas lõppsadamasse ja seda juba kahe nädala pärast. Super!
Kõik oleme ära teeninud suure tunnustuse ja oleme huviga ootamas jätku juba animatiigri näol, mis meie kool 2011.a. välja teeninud on. Aga seda sügisel, hetkel ei tahaks enam ennast pikkade koolitustega siduda.
Targemaks saime kindlasti ja õppisime palju. Ja mis on ühe IT-tugiisiku unistus- ikka see, et arvutiklass pidevalt õpilasi täis oleks ja ainetunnid arvutiklassis läbi viiakse. Oleme jõudnud selleni, et juba pikalt tuleb omi aegu broneerida, sest kes hiljaks jääb, see ikka ilma jääb. Ei ole enam nii, et tuli tahtmine minna õpilastega arvutiklassi ja siis saadki kohe. Järjekord on ukse taga ja särasilmsed õpilased naudivad oma tunde ja õpetajad on tulemusega rahul. Super!
Aitäh Meeri! Oleme Sulle südamest tänulikud!
Dienstag, 1. März 2011
ITL ja Microsoft Eesti konkurss- jälle võidukolmikus!
Täna õhtul saabus ülimalt meeldib teade, et ITL ja Microsoft Eesti on teinud otsuse oma projektivõistluse "IT on kõikjal" osas.
JAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA, meie kool on saanud 3.koha eTwinningu projektiga "Erzähle mir eine Geschichte!" Meile armsaks saanud projekt on väga edukas olnud. 2010.a. saavutas sama projekt 3.koha Tiigrihüppe AS projektivõistlusel. Projektile on omistatud Euroopa kvaliteedimärk ja projekt on mahtunud 300 parima eTwinningu projekti hulka Euroopas. Nüüdne auhind ITL ja Microsoft Eesti poolt oli meie jaoks tõeliselt magus üllatus. Auhinnatseremoonia toimub aprillis ja korraldajate poolt on välja pandud üsna kopsakad auhinnad. Meie jaoks on eriti rõõmustav Microsoft Eesti innovaatilise õpetaja tiitel ja paljud erinevad IT-vahendid, mis meile marjaks ära kuluvad. Oleme ootusärevuses!
Mis seal salata, oleme oma meeskonnaga õppinud kirjutama väga kenasid taotlusi ja analüüse projekti kohta. Siiras rõõm on omada toetavaid kolleege. Aitäh teile, Lea ja Alari! Ikka edasi tähtede poole! Samavõrra tahan siinkohal tänada ka meie kooli õpilasi, tänu kellele sellised projektid sünnivad ja teostatud saavad.
JAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA, meie kool on saanud 3.koha eTwinningu projektiga "Erzähle mir eine Geschichte!" Meile armsaks saanud projekt on väga edukas olnud. 2010.a. saavutas sama projekt 3.koha Tiigrihüppe AS projektivõistlusel. Projektile on omistatud Euroopa kvaliteedimärk ja projekt on mahtunud 300 parima eTwinningu projekti hulka Euroopas. Nüüdne auhind ITL ja Microsoft Eesti poolt oli meie jaoks tõeliselt magus üllatus. Auhinnatseremoonia toimub aprillis ja korraldajate poolt on välja pandud üsna kopsakad auhinnad. Meie jaoks on eriti rõõmustav Microsoft Eesti innovaatilise õpetaja tiitel ja paljud erinevad IT-vahendid, mis meile marjaks ära kuluvad. Oleme ootusärevuses!
Mis seal salata, oleme oma meeskonnaga õppinud kirjutama väga kenasid taotlusi ja analüüse projekti kohta. Siiras rõõm on omada toetavaid kolleege. Aitäh teile, Lea ja Alari! Ikka edasi tähtede poole! Samavõrra tahan siinkohal tänada ka meie kooli õpilasi, tänu kellele sellised projektid sünnivad ja teostatud saavad.
Sonntag, 27. Februar 2011
Rõõmust sai pettumus :(
Üürike on inimese õnn ikka küll. Alles ma olin õnnelik, et sain endale mobiilse interneti Elisalt. Nüüd valan kurvastusepisaraid, sest see vidin ei taha kuidagi töötada. Igasugused imelikud komplikatsioonid ja vead on ilmenud ja nüüd tuleb tunnistada tõsisasja, et minu jaoks või meie pere jaoks ei ole MINT eriti suur abimees.
1) Õppisin seda, et kõik, mis esmapilgul uus ja ilus välja näeb, ei ole veel hiilguse tipp;
2) Kõike, mida teised omavad, pole ka alati mõtet omada;
3) Kiiruses ja mugavuses ei suuda MINT Elioni ühendusega siiski konkureerida;
4) USB auku mahub korraga ainult üks pulk sisse. Seetõttu mälupulgalt info kätte saamiseks tuleb netipulk välja võtta ja sellega katkeb ka ühendus. Milline jama on seda jälle uuesti seadistada ja seda ühendust oodata;
5) Ja mingil põhjus ei tööta MINT mailboxi puhul. Vajalikud e-mailid tõmbab küll sisse, aga välja emaile saata ei luba. Katsetasime nii sülearvutite kui ka lauaarvutiga, aga mida ei saanud, seda ei saanud. Täiesti uskumatu!
Mis siis ikka. Viime MINTi tagasi ja ootame, mis saab edasi Elioni ühendusest.
1) Õppisin seda, et kõik, mis esmapilgul uus ja ilus välja näeb, ei ole veel hiilguse tipp;
2) Kõike, mida teised omavad, pole ka alati mõtet omada;
3) Kiiruses ja mugavuses ei suuda MINT Elioni ühendusega siiski konkureerida;
4) USB auku mahub korraga ainult üks pulk sisse. Seetõttu mälupulgalt info kätte saamiseks tuleb netipulk välja võtta ja sellega katkeb ka ühendus. Milline jama on seda jälle uuesti seadistada ja seda ühendust oodata;
5) Ja mingil põhjus ei tööta MINT mailboxi puhul. Vajalikud e-mailid tõmbab küll sisse, aga välja emaile saata ei luba. Katsetasime nii sülearvutite kui ka lauaarvutiga, aga mida ei saanud, seda ei saanud. Täiesti uskumatu!
Mis siis ikka. Viime MINTi tagasi ja ootame, mis saab edasi Elioni ühendusest.
Samstag, 26. Februar 2011
Õpingud Kölnis VOL2.
Jätkan siis oma kogemuse jagamist aastast 1996.
Õnneks oli mul perega tutvumiseks piisavalt aega, ennem kui ülikoolis semester algas.
Olin jõudnud kohta, kus mind soojalt ja südamlikult vastu võeti. Pere lapsed Marvin ja Gwendolin vajasid naisterahva soojust ja headust ja pereisal oli vaja veidi teravaid nurki lihvida. Vaikne ja tagasihoidlik nagu tavaline põhjamaine plika on, olin minagi väga alalhoidlik ja tegin alati nii nagu pereisa soovis. Iga päevaga üha enam klammerdusid lapsed minu külge ja pidasid mind kõige olulisemaks inimeseks majas, sest mul oli alati laste jaoks aega. Isa oli tihti kodust ära filmivõtetel ja mina pidin olema siis kodusoojuse ja turvatunde pakkuja lastele.
Vahepeal saabus aeg ülikooli minna. Milline suur üllatus tabas mind kohe esimesel päeval. Kõik ei olegi nii pidulik nagu meil 1.sept. Eestis. Täiesti tavaline koolipäev, mis ei erinenud paljudest järgnevatest mitte üks põrm. Tunniplaan tuli mul endal ka ise kokku panna ja lõpuks ei teadnudki ma, kellega ühel kursusel ja erialal õpin. Aga kas sellel oligi tähtsust. Noor tudeng kasvatusteaduste erialal nagu ma oli, hakkasin õppima iseseisvust igas valdkonnas. Ülikoolis ja igapäevaelus võõraste lastega tuli vastu võtta otsuseid, mida keegi teine teha ei saanud.
Küsite, et vana ma olin? Mis seal salata 24 aastat ainult. Ja millise vastutuse võtsin enda kanda? Kas teeksin ka seda nüüd? Kahtlen? Ma usun, et minus räägiks hetkel hirm vastutuse ees rohkem kui siis noorena.
Aga ülikoolis läks hästi ja iga päev pakkus mulle palju suuremat naudingut õppides kui ma seda oleksin endale varem ette kujutanud. Mulle meeldisid paljud loengud ja uue ainena hakkasin õppima itaalia keelt.
Ülikooliaeg tuleb mälestustes ikka meelde koos perega, kus elasin. Need on teineteisest lahutumatud osakesed. Õppisin armastama ja austama võõraid lapsi, võõrast meest ja sain õppida ülikoolis, mis oli ju minu tegelik unistus. Mida ma aga õppisin terve selle aasta jooksul?
1. Õppisin suurel hulgal iseseisvust; õppisin keerulistes olukordades võtma vastutust ja seisma enda eest!
2. Õppisin mõistma teise maa rahvast, kultuuri ja keelt. Reisin palju ja õppisin tundma erinevaid linnu ja liidumaid. Õppisin palju juurde saksa keelt;
3. õppisin armastama võõraid lapsi ja kinkisin neile kõik, mis mul oli.
4. Õpetasin võõrale mehele, kuidas elus vaatamata keerdkäikudele elama jääda. Mina, 24-aastasena hakkasin koolitama 38-aastast meest, kellel abielu karile jooksis. Kust võtsin selle julguse? Aga ütlen ausalt, selle saavutasin vaid läbi tohutu usalduse. Mind usaldati ja mina usaldasin ka. Usaldati isegi nii palju, et minu hoolde jäeti lapsed 3 nädalaks, kui pereisal oli tarvis olla Cannes filmifestivalil. Aga ma sain hakkama ja tulin sellest kõigest puhtalt välja. Siiamaani ei anna mulle hing rahu, et miks mind nii usaldati. Vanavanemad elasid sealsamas lähedal, aga hetkeksi ei olnud juttu sellest, et lapsed võiksid nendega olla. Pereisa ütles, et kui üldse kellegagi, siis ainult minuga. Kuna ma olin nii noor ja puutumatu, siis piirdus meie suhe usaldusega ja teineteisest lugupidamisele. Pereisal oli omal sõbranna olemas. Kahjuks ei tundnud sõbranna mingit huvi laste vastu, nii olin mina lastele ema eest ja sõbranna pereisale naise eest. Kõik olid rahul ja enamaks keegi kedagi ei kohustanud.
5. Õppisin tundma uusi inimesi, leidsin sõpru üle terve maailma. Õppisin suhtlema vabalt ja nautima igat hetke sõpradega;
6. Õppisin ka armastama kodumaad Eestit. Ma ei igatsenud tagasi nii kiiresti, aga ma teadsin, et minu kodu ja edasine elu on just Eestis. Mind peeti imelikuks, kui ütlesin alati, et minu koht ei ole väljamaal. Siin võib elada ja olla, aga minu juured on Eestis. Iga poola ja vene plika oleks tahtnud tulla, olla ja jääda, aga...... Mina teadsin, mida tahan ja ei kahetse tehtud otsuseid.
Nüüd sellest nurkade lihvimisest. Kui elada päev päevalt külg külje kõrval, siis me tahes või tahtmata õpime teineteiselt väga palju ja ajame selle elu nendesse rööbastesse, kus me iga päev sõidame. Nagu rongid. Suhe, olgu siis kasvõi selline lakooniline põhineb ikkagi austusel ja lugupidamisel. Kas nüüd mina lihvisin neid nurki või lihviti mind nagu teemantit ja ma mõistsin elus asju ja õpetasin läbi roosade prillide vaatama ka endast vanemat meesterahvast. Igal juhul sujus meie elu väga hästi. See oli nagu ilus roosa muinasjutt. Aga nagu iga ilus muinasjutt, nii ka pidi see lugu ühel hetkel lõppema. Läbi said semestrid ülikoolis ja mind ei hoidnud enam miski kinni. Olin oma missiooni täitnud.
Kurbus ja nutt ja igatsus - need olid edasiste kuude märksõnad nii mulle kui ka perele. Lastel langes õppeedukus koolis. Tekkis igasugune huvipuudus. Neil oli südames auk ja puudu oli soojusest ja kallistustest. Ka nemad puudusid mul. Oleks tahtnud lapsed endaga Eestisse kaasa võtta, aga...... See polnud minu elu ja see polnud minu saatus. Ma olin andnud endast kõik ja enamaks polnud ma suuteline, sest mind ootas siin Eestis minu elu. Minu mees ja veel sündimata lapsed. Mind ootasid ka õpilased, kes olid selleks hetkeks jõudnud juba 2.klassi III veerandisse. Aga ma olin tagasi ja märksa kogenum ja asjalikum kui eales varem.
Kel võimalus, see ikka mingu ja õppigu elama ja kogema midagi sellist ainulaadset ja peaasi, ärge kartke ja lööge põnnama. Elu tuleb põnevaks elada ja võtta maksimum. Minul jäi vist veidi maksimumist puudu, aga siiski. Kogemus õpetab!
Õnneks oli mul perega tutvumiseks piisavalt aega, ennem kui ülikoolis semester algas.
Olin jõudnud kohta, kus mind soojalt ja südamlikult vastu võeti. Pere lapsed Marvin ja Gwendolin vajasid naisterahva soojust ja headust ja pereisal oli vaja veidi teravaid nurki lihvida. Vaikne ja tagasihoidlik nagu tavaline põhjamaine plika on, olin minagi väga alalhoidlik ja tegin alati nii nagu pereisa soovis. Iga päevaga üha enam klammerdusid lapsed minu külge ja pidasid mind kõige olulisemaks inimeseks majas, sest mul oli alati laste jaoks aega. Isa oli tihti kodust ära filmivõtetel ja mina pidin olema siis kodusoojuse ja turvatunde pakkuja lastele.
Vahepeal saabus aeg ülikooli minna. Milline suur üllatus tabas mind kohe esimesel päeval. Kõik ei olegi nii pidulik nagu meil 1.sept. Eestis. Täiesti tavaline koolipäev, mis ei erinenud paljudest järgnevatest mitte üks põrm. Tunniplaan tuli mul endal ka ise kokku panna ja lõpuks ei teadnudki ma, kellega ühel kursusel ja erialal õpin. Aga kas sellel oligi tähtsust. Noor tudeng kasvatusteaduste erialal nagu ma oli, hakkasin õppima iseseisvust igas valdkonnas. Ülikoolis ja igapäevaelus võõraste lastega tuli vastu võtta otsuseid, mida keegi teine teha ei saanud.
Küsite, et vana ma olin? Mis seal salata 24 aastat ainult. Ja millise vastutuse võtsin enda kanda? Kas teeksin ka seda nüüd? Kahtlen? Ma usun, et minus räägiks hetkel hirm vastutuse ees rohkem kui siis noorena.
Aga ülikoolis läks hästi ja iga päev pakkus mulle palju suuremat naudingut õppides kui ma seda oleksin endale varem ette kujutanud. Mulle meeldisid paljud loengud ja uue ainena hakkasin õppima itaalia keelt.
Ülikooliaeg tuleb mälestustes ikka meelde koos perega, kus elasin. Need on teineteisest lahutumatud osakesed. Õppisin armastama ja austama võõraid lapsi, võõrast meest ja sain õppida ülikoolis, mis oli ju minu tegelik unistus. Mida ma aga õppisin terve selle aasta jooksul?
1. Õppisin suurel hulgal iseseisvust; õppisin keerulistes olukordades võtma vastutust ja seisma enda eest!
2. Õppisin mõistma teise maa rahvast, kultuuri ja keelt. Reisin palju ja õppisin tundma erinevaid linnu ja liidumaid. Õppisin palju juurde saksa keelt;
3. õppisin armastama võõraid lapsi ja kinkisin neile kõik, mis mul oli.
4. Õpetasin võõrale mehele, kuidas elus vaatamata keerdkäikudele elama jääda. Mina, 24-aastasena hakkasin koolitama 38-aastast meest, kellel abielu karile jooksis. Kust võtsin selle julguse? Aga ütlen ausalt, selle saavutasin vaid läbi tohutu usalduse. Mind usaldati ja mina usaldasin ka. Usaldati isegi nii palju, et minu hoolde jäeti lapsed 3 nädalaks, kui pereisal oli tarvis olla Cannes filmifestivalil. Aga ma sain hakkama ja tulin sellest kõigest puhtalt välja. Siiamaani ei anna mulle hing rahu, et miks mind nii usaldati. Vanavanemad elasid sealsamas lähedal, aga hetkeksi ei olnud juttu sellest, et lapsed võiksid nendega olla. Pereisa ütles, et kui üldse kellegagi, siis ainult minuga. Kuna ma olin nii noor ja puutumatu, siis piirdus meie suhe usaldusega ja teineteisest lugupidamisele. Pereisal oli omal sõbranna olemas. Kahjuks ei tundnud sõbranna mingit huvi laste vastu, nii olin mina lastele ema eest ja sõbranna pereisale naise eest. Kõik olid rahul ja enamaks keegi kedagi ei kohustanud.
5. Õppisin tundma uusi inimesi, leidsin sõpru üle terve maailma. Õppisin suhtlema vabalt ja nautima igat hetke sõpradega;
6. Õppisin ka armastama kodumaad Eestit. Ma ei igatsenud tagasi nii kiiresti, aga ma teadsin, et minu kodu ja edasine elu on just Eestis. Mind peeti imelikuks, kui ütlesin alati, et minu koht ei ole väljamaal. Siin võib elada ja olla, aga minu juured on Eestis. Iga poola ja vene plika oleks tahtnud tulla, olla ja jääda, aga...... Mina teadsin, mida tahan ja ei kahetse tehtud otsuseid.
Nüüd sellest nurkade lihvimisest. Kui elada päev päevalt külg külje kõrval, siis me tahes või tahtmata õpime teineteiselt väga palju ja ajame selle elu nendesse rööbastesse, kus me iga päev sõidame. Nagu rongid. Suhe, olgu siis kasvõi selline lakooniline põhineb ikkagi austusel ja lugupidamisel. Kas nüüd mina lihvisin neid nurki või lihviti mind nagu teemantit ja ma mõistsin elus asju ja õpetasin läbi roosade prillide vaatama ka endast vanemat meesterahvast. Igal juhul sujus meie elu väga hästi. See oli nagu ilus roosa muinasjutt. Aga nagu iga ilus muinasjutt, nii ka pidi see lugu ühel hetkel lõppema. Läbi said semestrid ülikoolis ja mind ei hoidnud enam miski kinni. Olin oma missiooni täitnud.
Kurbus ja nutt ja igatsus - need olid edasiste kuude märksõnad nii mulle kui ka perele. Lastel langes õppeedukus koolis. Tekkis igasugune huvipuudus. Neil oli südames auk ja puudu oli soojusest ja kallistustest. Ka nemad puudusid mul. Oleks tahtnud lapsed endaga Eestisse kaasa võtta, aga...... See polnud minu elu ja see polnud minu saatus. Ma olin andnud endast kõik ja enamaks polnud ma suuteline, sest mind ootas siin Eestis minu elu. Minu mees ja veel sündimata lapsed. Mind ootasid ka õpilased, kes olid selleks hetkeks jõudnud juba 2.klassi III veerandisse. Aga ma olin tagasi ja märksa kogenum ja asjalikum kui eales varem.
Kel võimalus, see ikka mingu ja õppigu elama ja kogema midagi sellist ainulaadset ja peaasi, ärge kartke ja lööge põnnama. Elu tuleb põnevaks elada ja võtta maksimum. Minul jäi vist veidi maksimumist puudu, aga siiski. Kogemus õpetab!
Õpingud Saksamaal Kölnis
Juba keskkoolipäevil unistasin väga õppimisest välismaa ülikoolis ja mida ikka soovitakse, selle poole inimene ka teel on. Nii minagi! Minu soov ja tahtmine ei tuhmunud iialgi.
Aastal 1994.a. kutsus üks mu tuttav mind Kölni, et saaksin saksa keelt õppida ja tema perele abiks olla laste hoidmisel. Nii ma siis südasuvel suure kuumusega teele asusingi. 4 toredat kuud Kölni Volkshochschules keelt õppides ja peret abistades möödusid linnutiivul. Oli aeg koju tulla, et siis varakevadel juba diplomitööd kaitsta ja diplomiõpingud Tallinnas lõpetada.
Kaasas tore kogemus välismaal veedetud ajast jätkasin lusti ja rõõmu oma õpinguid ja minust sai 1995.a. sügisel klassiõpetaja 1.klassile Pelgulinna Gümnaasiumis. Teate, milline vahva kogemus see oli. Mul pole iial olnud nii armast ja vahvat klassi juhatada. Mida kõike me koos ei teinud, uskumatu!
Aga minu soov ikka endiselt välismaa ülikooli pääseda ei lahtunud. Nii ma siis saingi 1995.a. lõpus kutse Kölni ülikooli. Kõik näis sujuvat ja märtsi alguses seisin kohvritega Tallinna Bussijaamas olin teel Kölni. Elevus hinges ja rõõm südames. Seda sära ja elevust ei varjutanud isegi mitte see, et mul polnud vajalikku ööbimispaika. Aga mind lasti Euroopasse, vaatamata elupaiga puudumisele. Uskumatu! Aga Köln võttis mu taas avasüli vastu. Sõbranna juures sain kaheks nädalaks ööbimiseks loa. Sõbranna oli parasjagu lapsehoidjana Kölnis tegev ja nii ma siis oodatud olingi.
Kohe esimesel saabumise päeval hakkasin endale ka elukohta otsima ja usute või mitte, aga juba kolmandal päeval sain pakkumise ühelt perelt, kus isa kasvatas kahte väikest last. Isa ja kaks väikest last? Tekitas minuski kahtluse ja küsimuse, et mis asja?
Aga minu saatus oli just selle pere kätes. Kas võtta või jätta? No ma siis olin nõus, sest muud polnud mul ka valikus. Parem ikka kui mitte midagi. Mida siis karta? Oleme ju tsiviliseeritud riigis ja mis minuga ikka juhtuda saab?..............
Aastal 1994.a. kutsus üks mu tuttav mind Kölni, et saaksin saksa keelt õppida ja tema perele abiks olla laste hoidmisel. Nii ma siis südasuvel suure kuumusega teele asusingi. 4 toredat kuud Kölni Volkshochschules keelt õppides ja peret abistades möödusid linnutiivul. Oli aeg koju tulla, et siis varakevadel juba diplomitööd kaitsta ja diplomiõpingud Tallinnas lõpetada.
Kaasas tore kogemus välismaal veedetud ajast jätkasin lusti ja rõõmu oma õpinguid ja minust sai 1995.a. sügisel klassiõpetaja 1.klassile Pelgulinna Gümnaasiumis. Teate, milline vahva kogemus see oli. Mul pole iial olnud nii armast ja vahvat klassi juhatada. Mida kõike me koos ei teinud, uskumatu!
Aga minu soov ikka endiselt välismaa ülikooli pääseda ei lahtunud. Nii ma siis saingi 1995.a. lõpus kutse Kölni ülikooli. Kõik näis sujuvat ja märtsi alguses seisin kohvritega Tallinna Bussijaamas olin teel Kölni. Elevus hinges ja rõõm südames. Seda sära ja elevust ei varjutanud isegi mitte see, et mul polnud vajalikku ööbimispaika. Aga mind lasti Euroopasse, vaatamata elupaiga puudumisele. Uskumatu! Aga Köln võttis mu taas avasüli vastu. Sõbranna juures sain kaheks nädalaks ööbimiseks loa. Sõbranna oli parasjagu lapsehoidjana Kölnis tegev ja nii ma siis oodatud olingi.
Kohe esimesel saabumise päeval hakkasin endale ka elukohta otsima ja usute või mitte, aga juba kolmandal päeval sain pakkumise ühelt perelt, kus isa kasvatas kahte väikest last. Isa ja kaks väikest last? Tekitas minuski kahtluse ja küsimuse, et mis asja?
Aga minu saatus oli just selle pere kätes. Kas võtta või jätta? No ma siis olin nõus, sest muud polnud mul ka valikus. Parem ikka kui mitte midagi. Mida siis karta? Oleme ju tsiviliseeritud riigis ja mis minuga ikka juhtuda saab?..............
Freitag, 25. Februar 2011
Aga mul on MINT!
Nii palju siis paljukiidetud ja ülistatud Elioni poolt pakutud internetist. 4 pikka päeva ilma internetita ei toonud meile läbirääkimistel Elioniga veel lahendust. Ikka mõtleme ja kaalume ja vaatame! No kaua võib! Istuda veel 3 päeva, et äkki....
Lahendus saabus minu jaoks päästjana täna hommikul. Ei mäletagi, kes see tark inimene oli, kes ütles, et hangi siis endale MINT, mis veel ootad.... Ja õhtul saabuski MINT mulle koju. Kas te kujutate ette, millise rõõmuhõiskega võtsin vastu pisikese päästva pakikese, mille sees oli mälupulgast veidi suurem netipulk. Ja MUL ON NETTTTTTTTTTTTT, hurraaaaaaaaaaaaaa! Suured spetsialistid ja eksperdid olid küll skeptilised, sest meil pidi Elisa levi kehvapoolne olema, aga hetkel saan küll vaid kinnitada, et toimib see värk. Ja mis kõige toredam, kui see ikka meil levib ja ühendus okei on, siis võin selle endale jätta................... No milleks meile siis Elion, kes ei suuda pakkuda normaalset ühendust ja kes sellisesse kohta kus meie elame ei suuda digitv-d pakkuda. Häbi!
Aga inimene õpib olema leidlik igasugustes olukordades. Ja jänni ei jää iial. No kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab- võiks olla minu deviisiks! Ma olen nii õnnelik ja õnneks on tõesti vähe vaja.
Aga 4 päeva internetita? Millised need päevad siis olid? Elasin üle. Ka tervise mõttes elasin üle, kuigi eile oli selline tunne, et tervenemine on veel väga kaugel. Jaksu polnud millekski, internet polnud ka üldse oluline. Aga täna olen nagu uuesti sündinud ja MINT tuli ka just õigel ajal. Seega olen nagu uus siin ilmas, kes on saanud endale tagasi tervise ja kellel on perifeeriast side välismaailmaga. Ma elan veel!
Lahendus saabus minu jaoks päästjana täna hommikul. Ei mäletagi, kes see tark inimene oli, kes ütles, et hangi siis endale MINT, mis veel ootad.... Ja õhtul saabuski MINT mulle koju. Kas te kujutate ette, millise rõõmuhõiskega võtsin vastu pisikese päästva pakikese, mille sees oli mälupulgast veidi suurem netipulk. Ja MUL ON NETTTTTTTTTTTTT, hurraaaaaaaaaaaaaa! Suured spetsialistid ja eksperdid olid küll skeptilised, sest meil pidi Elisa levi kehvapoolne olema, aga hetkel saan küll vaid kinnitada, et toimib see värk. Ja mis kõige toredam, kui see ikka meil levib ja ühendus okei on, siis võin selle endale jätta................... No milleks meile siis Elion, kes ei suuda pakkuda normaalset ühendust ja kes sellisesse kohta kus meie elame ei suuda digitv-d pakkuda. Häbi!
Aga inimene õpib olema leidlik igasugustes olukordades. Ja jänni ei jää iial. No kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab- võiks olla minu deviisiks! Ma olen nii õnnelik ja õnneks on tõesti vähe vaja.
Aga 4 päeva internetita? Millised need päevad siis olid? Elasin üle. Ka tervise mõttes elasin üle, kuigi eile oli selline tunne, et tervenemine on veel väga kaugel. Jaksu polnud millekski, internet polnud ka üldse oluline. Aga täna olen nagu uuesti sündinud ja MINT tuli ka just õigel ajal. Seega olen nagu uus siin ilmas, kes on saanud endale tagasi tervise ja kellel on perifeeriast side välismaailmaga. Ma elan veel!
Mittwoch, 23. Februar 2011
Õppimisüritus Koostööprojektid õppetöös
Osalen huviga Koostööprojetide õppimisüritusel ja olen ääretult tänulik Varjele, Lainele ja Meerile, kes asja ette võtsid ja meile nüüd oma parimaid näpunäiteid jagavad.
Esimese nädala tööd said mul edukalt tehtud. Kõige enam meeldis mulle projektiidee kavandamine. Mina tegin selle koos Sloveenia õpetajaga ja eriti sobis mulle, et see valmis meil GoogleDocsis. Eriti lahe oli niiviisi koostööd teha.
Esimese nädala tööd said mul edukalt tehtud. Kõige enam meeldis mulle projektiidee kavandamine. Mina tegin selle koos Sloveenia õpetajaga ja eriti sobis mulle, et see valmis meil GoogleDocsis. Eriti lahe oli niiviisi koostööd teha.
Tõeline õppetund elus!
No vot nüüd sain! Elion otsustas, et meie majja saabub netiühendus uuesti alles esmaspäeval, 28.veebruaril ja seni tuleb minul läbi ajada ilma internetita. Seega- kuidas tulla toime eluga, kui ei ole 5 päeva internetti?
Vaatamata haigusele ajasin ennast täna kodust välja ja teen oma postituse koolimajas, sest ei tahaks oma lugejatele pikka lugemispausi vahele jätta.
Aga vaata, milline see elu perifeerias ilma netita välja näeb. Päris põnev ja närvekõditav! Annan siis hiljem teada. Hetkel tundub küll, et oleks nagu käte ja jalgadeta abitu olevus.
Vaatamata haigusele ajasin ennast täna kodust välja ja teen oma postituse koolimajas, sest ei tahaks oma lugejatele pikka lugemispausi vahele jätta.
Aga vaata, milline see elu perifeerias ilma netita välja näeb. Päris põnev ja närvekõditav! Annan siis hiljem teada. Hetkel tundub küll, et oleks nagu käte ja jalgadeta abitu olevus.
Samstag, 19. Februar 2011
QOMO
Paar päeva tagasi tehti mulle ettepanek nädala jooksul kasutada QOMO interaktiivset vastamissüsteemi. Algselt ei öelnud see nimi mulle suurt midagi, aga siis meenus mõned aastad tagasi meie koolis tehtud lühitutvustus interaktiivsete vastamissüsteemide kohta. Päris tore oli, aga sinna paika ta jäigi, sest raha napib ju alati ja milleks siis seda õppida, kui seda kasutada ei saa.
Nüüd on meil siis QOMO kasutamise võimalus olemas ja kohe esimesel võimalusel olen valmis nii oma õpilastega kui ka algklassidemajas mõne klassiga seda proovima. Kui on võimalus käes, siis tuleks see ju ikka ära kasutada.
Seega: haarame härjal sarvist ja paneme ennast siis taas õppija ehk siis uue info omandaja rolli. Päris põnev, kas pole?
Arenguvestlus lasteaias
Grete Maria on jõudnud juba nii kaugele, et sügisel tuleb kooli minna. Seetõttu tehakse lasteaias iga lapsevanemaga vestlus lapse arengu teemadel. Minu jaoks oli väga huvitav antud kogemus lapsevanemana. Enamasti seisab ikka lapsevanem minu ees ja mina olen vestluse läbi viia. Hetkel pidin olema passiivsem pool ja kuulama, mis teistel öelda on. Vestlus oli väga meeldiv ja ma tänan kasvatajaid selle tunnikese eest, mis sai koos oldud.
Huvitav kogemus võib ka olla raskesti mõistetav, sest minu teadmised ja seisukohad pedagoogikast ja psühholoogiast ei pruugi ühtida lapse õpetajate arvamusega ja seisukohtadega. Lapse puhul on oluline jälgida individuaalset arengut, mitte võrrelda teistega.
Me tegelikult hakkame kõiki lapsi võrdlema juba siis, kui laps meile ilma sünnib. Küsitakse, palju laps kaalus ja kui pikk oli. Siis kuuled arstilt, et hambad peavad tulema hakkama umbes 4-kuusel beebil, aga kui ei tule? Kui lapse hammas tulebki alles 10-kuusena? Mis siis saab? Kas siis laps on kuidagi kehvem? Arst jälle ütleb, et laps peab hakkama kõndima hiljemalt 1aasta ja 3-kuusena. Mis siis saab, kui ei hakka? Soovitakse, et juba lasteaias saavutaks laps sorava lugemisoskuse. Samas pole ma näinud ühtegi inimest, kes ei oskaks käia, lugeda, kellel pole hambaid jne.
Kui mul olid sügisel Saksamaa ja Austria õpetajad külas, siis nende jaoks oli üldse arusaamatu, miks Eesti lapsi nii varakult õppetööga koormama hakatakse, mida me neist saada tahame. Milleks üldse eelkool ja kuidas üldse on võimalik, et meile võetakse 1.klassi katsetega? Kui me õpetame selgeks kõik koolis vajalikud oskused- kirjutamise, lugemise, arvutamise, siis mis jääb 1.klassis õpetaja teha. Siis see laps igavleb ennast seal surnuks ju. Õpetaja saab õpetada lapsi ainult keskmise õpilase järgi ja siis jäävadki "tipud" arendamata. Sest õpetajal lihtsalt puudub selle jaoks jaks. "Tippudel" kustub sära ja tahtmine.
Igal juhul olen väga tänulik meie rühma õpetajatele, kes lastele on pakkunud nende aastate jooksul väga palju. Nad on õpetanud selgeks vajalikud sotsiaalsed ja toimetulekuoskused ja pakkunud lastele turvatunnet vanema tööl oleku ajal. Kes küll mõtles lasteaia välja ja miks? Igal juhul olen mina ka sellele inimesele tänulik.
MIDA ma siis jälle õppisin?
Olen kogemuse võrra rikkam kindlasti. Tean oma lapse tugevusi ja nõrkusi ja oskan pöörata rohkem tähelepanu kitsaskohtadele. Õppimine ja harjutamine teeb meistriks!
Huvitav kogemus võib ka olla raskesti mõistetav, sest minu teadmised ja seisukohad pedagoogikast ja psühholoogiast ei pruugi ühtida lapse õpetajate arvamusega ja seisukohtadega. Lapse puhul on oluline jälgida individuaalset arengut, mitte võrrelda teistega.
Me tegelikult hakkame kõiki lapsi võrdlema juba siis, kui laps meile ilma sünnib. Küsitakse, palju laps kaalus ja kui pikk oli. Siis kuuled arstilt, et hambad peavad tulema hakkama umbes 4-kuusel beebil, aga kui ei tule? Kui lapse hammas tulebki alles 10-kuusena? Mis siis saab? Kas siis laps on kuidagi kehvem? Arst jälle ütleb, et laps peab hakkama kõndima hiljemalt 1aasta ja 3-kuusena. Mis siis saab, kui ei hakka? Soovitakse, et juba lasteaias saavutaks laps sorava lugemisoskuse. Samas pole ma näinud ühtegi inimest, kes ei oskaks käia, lugeda, kellel pole hambaid jne.
Kui mul olid sügisel Saksamaa ja Austria õpetajad külas, siis nende jaoks oli üldse arusaamatu, miks Eesti lapsi nii varakult õppetööga koormama hakatakse, mida me neist saada tahame. Milleks üldse eelkool ja kuidas üldse on võimalik, et meile võetakse 1.klassi katsetega? Kui me õpetame selgeks kõik koolis vajalikud oskused- kirjutamise, lugemise, arvutamise, siis mis jääb 1.klassis õpetaja teha. Siis see laps igavleb ennast seal surnuks ju. Õpetaja saab õpetada lapsi ainult keskmise õpilase järgi ja siis jäävadki "tipud" arendamata. Sest õpetajal lihtsalt puudub selle jaoks jaks. "Tippudel" kustub sära ja tahtmine.
Igal juhul olen väga tänulik meie rühma õpetajatele, kes lastele on pakkunud nende aastate jooksul väga palju. Nad on õpetanud selgeks vajalikud sotsiaalsed ja toimetulekuoskused ja pakkunud lastele turvatunnet vanema tööl oleku ajal. Kes küll mõtles lasteaia välja ja miks? Igal juhul olen mina ka sellele inimesele tänulik.
MIDA ma siis jälle õppisin?
Olen kogemuse võrra rikkam kindlasti. Tean oma lapse tugevusi ja nõrkusi ja oskan pöörata rohkem tähelepanu kitsaskohtadele. Õppimine ja harjutamine teeb meistriks!
Kuldkalakesele soovid...
Rändan oma unenäos täna öösel soojale maale. Ilm on palav, õues on 35 kraadi sooja ja soe merevesi meelitab mind vägisi vette ujuma. Minu kaaslasteks reisil on mu parimad sõbrad, kellega koos on lõbus aega veeta.
Olen juba sukeldunud lainetesse. Ujudes kohtan kuldset kalakest, kes on valmis täitma minu 3 soovi. Mida sooviksid Sina, kallis blogi lugeja?
Mina soovisin:
1. Aega ja raha selleks, et omandada veel ühe võõrkeele oskus- näiteks perfektne inglise keele oskus. Prantsuse keel ei teeks ka paha.
2. Aega ja raha oma kodu ilusaks tegemiseks. Selleks peaksin õppima veel sisekujundust ja disaini;
Kui kaks esimest soovi oli seotud minu endaga ja perega, ehk siis prioriteediks on mina kui inimene. Üsna loogiline, et me oma kiire elutempo juures sooviks panustada rohkem endale ja oma perele. Me hindame neid väärtusi ja seame oma elus ka esiplaanile.
Kolmanda sooviga jäin veidi jänni. Oleks tahtnud midagi globaalsemat soovida, aga ikkagi tungis isiklik ambitsioon esiplaanile ja ....
3.sooviks oli mul võõraste maade ja kultuuride tundma õppimine. Reisida oma perega kusagile, kus varem veel pole käinud.
Kuldne kalake vupsas lainetesse ja läinud ta oligi. Mina seisin rannal ja .......
...... jõudsin tagasi reaalsusesse. Jõudsin argipäeva ja minu äratajaks oli kõrge palaviku ja köha käes vaevlev pojake. Mailboxi avades tabab mind shokk. Rühmakaaslase käest saadud info selle kohta, et ühel lasteaiasõbral on diagnoositud seagripp, teeb mind murelikuks. Kas peaksin tundma muret ja jooksma ka lapsega analüüse andma või oodata, mida aeg toob?
Olles taas uue olukorra ja ebameeldiva kogemuse ees, ei oska ma kuidagi käituda. Küsimus: mis oleks antud olukorras kõige õigem? Aga kes siis teaks vastust? Otsin siis seda ja loodan tõesti, et aeg annab arutust!
Olen juba sukeldunud lainetesse. Ujudes kohtan kuldset kalakest, kes on valmis täitma minu 3 soovi. Mida sooviksid Sina, kallis blogi lugeja?
Mina soovisin:
1. Aega ja raha selleks, et omandada veel ühe võõrkeele oskus- näiteks perfektne inglise keele oskus. Prantsuse keel ei teeks ka paha.
2. Aega ja raha oma kodu ilusaks tegemiseks. Selleks peaksin õppima veel sisekujundust ja disaini;
Kui kaks esimest soovi oli seotud minu endaga ja perega, ehk siis prioriteediks on mina kui inimene. Üsna loogiline, et me oma kiire elutempo juures sooviks panustada rohkem endale ja oma perele. Me hindame neid väärtusi ja seame oma elus ka esiplaanile.
Kolmanda sooviga jäin veidi jänni. Oleks tahtnud midagi globaalsemat soovida, aga ikkagi tungis isiklik ambitsioon esiplaanile ja ....
3.sooviks oli mul võõraste maade ja kultuuride tundma õppimine. Reisida oma perega kusagile, kus varem veel pole käinud.
Kuldne kalake vupsas lainetesse ja läinud ta oligi. Mina seisin rannal ja .......
...... jõudsin tagasi reaalsusesse. Jõudsin argipäeva ja minu äratajaks oli kõrge palaviku ja köha käes vaevlev pojake. Mailboxi avades tabab mind shokk. Rühmakaaslase käest saadud info selle kohta, et ühel lasteaiasõbral on diagnoositud seagripp, teeb mind murelikuks. Kas peaksin tundma muret ja jooksma ka lapsega analüüse andma või oodata, mida aeg toob?
Olles taas uue olukorra ja ebameeldiva kogemuse ees, ei oska ma kuidagi käituda. Küsimus: mis oleks antud olukorras kõige õigem? Aga kes siis teaks vastust? Otsin siis seda ja loodan tõesti, et aeg annab arutust!
Täna sooviksin kuldkala käest 3 korda tervist kõigile inimestele. Kuidas see gruusia vanasõna ütleski, et "Andku jumal meile tervist, kõik muu ostame!"
Freitag, 18. Februar 2011
Teadlik ja teadvustamata õppimine
Hilisel õhtutunnil on paras filosofeerimisega tegeleda. Hakkasin minagi mõtisklema teemal, et inimene õpib iga päev kas siis teadlikult või seda endale teadvustamata. Mingi AH-HAA efekt tabab meid ju tihti ja me saame info millegi uue kohta, mida me varem ei teadnud. See olekski siis nagu meie õppimine kavatsust omamata.
Samas oleme valmis ka teadlikult uut õppima olgu see siis läbi koolituse, infopäeva, seminari või siis mõne muu ürituse kaudu. Me läheme koolitusele mingi konkreetse eesmärgiga või sihiga, et soovime midagi uut teada saada.
Hämmastav on aga see, mismoodi meie lapsed maailma avastavad ja uusi asju omandavad. Nende tänu avaldub säravates silmades. Meie, täiskasvanud ei suuda sageli viia ennast väikese inimese tasemele ja me lihtsalt ei mõista, millise kergusega nad uut infot ammutavad ja selle siis talletavad. Parimaks näiteks on varane saksa keele õpe lasteaedades, kus õppimine toimub läbi mängu, liikumise, laulude, tantsude, rütmi jne. Lastele ei tundu hetkekski, et nad on tõsises tunnis, vaid mängleva kergusega õpitakse mingi laulu või rütmi või mängu kaudu hulk sõnu ja väljendeid, mida siis laps hiljem ka tabab ja mõistab. Olen oma tüdruku rühma lastele õpetanud saksa keelt juba kaks ja pool aastat 30 minutit nädalas. Ja soe on saada vanematelt tagasisidet, et see on õigesse kohta jõudnud ja et nad on tänulikud tehtu eest. See pole pelgalt keeleõpe, vaid midagi enamat- mälu treening, tolerantsi kasvatamine erinevate kultuuride ja keelte suhtes jne.
Väga hea näide on mu oma lapse pealt. Selline teadvustamata õppimine on aidanud jõuda päris kenale tasemele saksa keeles. Ma ei ütleks, et ta on mingi super andekas, aga ta on motiveeritud ja asjalik õppija. Ma usun, et nendes väikestes 6-aastastes on rohkem seda motiveeritud õppijat kui 10.klassi noores, kes teab, mida ta teeb ja kellel huvi siis juba enamiku elu asjade suhtes kadunud on.
Mina olen varase keeleõppe poolt ja see tasub ära. Töö viljad on näha oma enda lapse peal. Ja selle keele õppimisega seoses on ka mul lapsel unistus sõita suvel Saksamaale. Ma ei usu, et ilma varase keeleõppeta tal sellist unistust oleks üldse tekkinud.
Õppida tasub alati. Vahet pole, kas me teeme seda eesmärgiga või saame uue info avastades enda jaoks midagi põnevat tahtmatult. Seega- õppida teadlikult või seda endale teadvustamata- igal juhul on õppimine hariv ja tore tegevus. Kunagi ei ole hilja millegi uuega alustada.
Samas oleme valmis ka teadlikult uut õppima olgu see siis läbi koolituse, infopäeva, seminari või siis mõne muu ürituse kaudu. Me läheme koolitusele mingi konkreetse eesmärgiga või sihiga, et soovime midagi uut teada saada.
Hämmastav on aga see, mismoodi meie lapsed maailma avastavad ja uusi asju omandavad. Nende tänu avaldub säravates silmades. Meie, täiskasvanud ei suuda sageli viia ennast väikese inimese tasemele ja me lihtsalt ei mõista, millise kergusega nad uut infot ammutavad ja selle siis talletavad. Parimaks näiteks on varane saksa keele õpe lasteaedades, kus õppimine toimub läbi mängu, liikumise, laulude, tantsude, rütmi jne. Lastele ei tundu hetkekski, et nad on tõsises tunnis, vaid mängleva kergusega õpitakse mingi laulu või rütmi või mängu kaudu hulk sõnu ja väljendeid, mida siis laps hiljem ka tabab ja mõistab. Olen oma tüdruku rühma lastele õpetanud saksa keelt juba kaks ja pool aastat 30 minutit nädalas. Ja soe on saada vanematelt tagasisidet, et see on õigesse kohta jõudnud ja et nad on tänulikud tehtu eest. See pole pelgalt keeleõpe, vaid midagi enamat- mälu treening, tolerantsi kasvatamine erinevate kultuuride ja keelte suhtes jne.
Väga hea näide on mu oma lapse pealt. Selline teadvustamata õppimine on aidanud jõuda päris kenale tasemele saksa keeles. Ma ei ütleks, et ta on mingi super andekas, aga ta on motiveeritud ja asjalik õppija. Ma usun, et nendes väikestes 6-aastastes on rohkem seda motiveeritud õppijat kui 10.klassi noores, kes teab, mida ta teeb ja kellel huvi siis juba enamiku elu asjade suhtes kadunud on.
Mina olen varase keeleõppe poolt ja see tasub ära. Töö viljad on näha oma enda lapse peal. Ja selle keele õppimisega seoses on ka mul lapsel unistus sõita suvel Saksamaale. Ma ei usu, et ilma varase keeleõppeta tal sellist unistust oleks üldse tekkinud.
Õppida tasub alati. Vahet pole, kas me teeme seda eesmärgiga või saame uue info avastades enda jaoks midagi põnevat tahtmatult. Seega- õppida teadlikult või seda endale teadvustamata- igal juhul on õppimine hariv ja tore tegevus. Kunagi ei ole hilja millegi uuega alustada.
Elu õpetab
Ja juhtuski nüüd selline lugu, mida olen kogenud mitmel korral, aga õppust ikka pole võtnud. Tegin oma blogisse väga põhjaliku ja pika sissekande oma õpingutest Saksamaal Kölni ülikoolis. Kehva internetiühenduse tõttu ei salvestunud töö ära ja kaduma see läkski. Eks tuleb alustada algusest, aga hetkel seda kahjuks enam teha ei jaksa.
MIDA ÕPPISIN:
Tuhat korda meeles pidada, et teha valmis Wordi dokument ja see siis hiljem salvestada blogisse. Võidaksin seeläbi aega ja oleks teistel ka põnev kohe ja kiiresti postitust lugeda. No aga on ju jumala õige, et ELU ÕPETAB! Ja kes küll ütles, et ühe reha peale kaks korda ei astuta. No astutakse ikka küll ja korduvalt.
MIDA ÕPPISIN:
Tuhat korda meeles pidada, et teha valmis Wordi dokument ja see siis hiljem salvestada blogisse. Võidaksin seeläbi aega ja oleks teistel ka põnev kohe ja kiiresti postitust lugeda. No aga on ju jumala õige, et ELU ÕPETAB! Ja kes küll ütles, et ühe reha peale kaks korda ei astuta. No astutakse ikka küll ja korduvalt.
Donnerstag, 17. Februar 2011
Päevad täis tööd oma kodu maketiga
Lapsele anti lasteaiast ülesanne, teha oma kodu makett. Selle tegemiseks on kulunud viimastel päevadel nii minu kui ka abikaasa vähene vaba aeg. Tuba täis pabereid, pappi, PVA-liimi ja kääre, pliiatseid. Suhteliselt nukker on olnud tegevus lapse jaoks, sest see töö pole olnud temale eriti võimetekohane. Ka issi jaoks, kes meil majas on ehitusalase haridusega ja selle teemaga iga päev kokku puutub, on kohati olnud tegevus ülejõukäiv, aga siiski loodame selle maja maketi hommikuks valmis saada. Kuidas sa siis ikka saadad last ilma maketita lasteaeda.
Oleme õppinud sellest tegevusest seda, et:
1. pole mõtet anda ülesandeid lastele, millest nad ise rõõmu tunda ei saa;
2. raskel ajal tuleb hoida kokku, sest me teeme seda lõpuks oma lapse heaolu nimel. Peaasi, et laps oleks rahul;
3. aeg on kallis vara ja selle töö jaoks kulutatud aega oleks võinud me lapse jaoks kasutada palju paremini (n.: ühine teatriskäik, suusatamine, lugemine, õppimine)
4. oluline on pere harmooniline toimimine ja lasteaias nõutud töö või tegevus ei tohiks lõhkuda harmoonilist pereelu ja põhjustada stressi.
SIISKI! Võtame asja kokku.
Maja saab valmis. Laps jääb rahule. Loomulikult on ka kasvatajad rahul. Küll meiegi majja saabub rahu ja rutiin uuesti tagasi ja kõik möödub ning eluke läheb edasi. Nautigem siis seda koostööd ja olgem õnnelikud saadud tulemuse üle, mis on ülimalt perfektne. Selle viimase lause ütles meie issi, kes sageli ka millimeetri veel pooleks saeks.
Oleme õppinud sellest tegevusest seda, et:
1. pole mõtet anda ülesandeid lastele, millest nad ise rõõmu tunda ei saa;
2. raskel ajal tuleb hoida kokku, sest me teeme seda lõpuks oma lapse heaolu nimel. Peaasi, et laps oleks rahul;
3. aeg on kallis vara ja selle töö jaoks kulutatud aega oleks võinud me lapse jaoks kasutada palju paremini (n.: ühine teatriskäik, suusatamine, lugemine, õppimine)
4. oluline on pere harmooniline toimimine ja lasteaias nõutud töö või tegevus ei tohiks lõhkuda harmoonilist pereelu ja põhjustada stressi.
SIISKI! Võtame asja kokku.
Maja saab valmis. Laps jääb rahule. Loomulikult on ka kasvatajad rahul. Küll meiegi majja saabub rahu ja rutiin uuesti tagasi ja kõik möödub ning eluke läheb edasi. Nautigem siis seda koostööd ja olgem õnnelikud saadud tulemuse üle, mis on ülimalt perfektne. Selle viimase lause ütles meie issi, kes sageli ka millimeetri veel pooleks saeks.
Samstag, 12. Februar 2011
Mentorite koolitus Viimsi Spaas
Toreda kogemuse Sõpruskoolid Euroopas/eTwinning mentorite koolituselt sain eile ja täna Viimsi Spaas. Aitäh Varjele, Kristile, Meerile ja Lainele mõnusate õpetussõnade eest ja teistele mentoritele meeleolukate tundide ja uute mõtete eest!
Mõistsin, et hea ja edukas projekt ei pea olema midagi suurt. Ka väikese projekti saab kirjutada suureks. Seega tuleb õppida ennast ja oma tegemisi rohkem promoma. Võibolla oleks siin mõttekas kasutada oma õpilaste abi, sest nende kogemus projektinduses on ka ju midagi väärt.
Elagu eTwinning ja väga tublid ja aktiivsed õpetajad, kes sellel maastikul oma panuse annavad!
Mõistsin, et hea ja edukas projekt ei pea olema midagi suurt. Ka väikese projekti saab kirjutada suureks. Seega tuleb õppida ennast ja oma tegemisi rohkem promoma. Võibolla oleks siin mõttekas kasutada oma õpilaste abi, sest nende kogemus projektinduses on ka ju midagi väärt.
Elagu eTwinning ja väga tublid ja aktiivsed õpetajad, kes sellel maastikul oma panuse annavad!
Dienstag, 8. Februar 2011
Mina suusatreenerina
Ilus talv on väljas ja milline tore kogemus on õpetada oma lapsele suusatamist.
Millest kõik see alguse sai, kuhu mind nüüd tiritud on? Sellest tahakski täna just kirjutada.
Suured teod saavad ikka alguse väikestest, niimoodi juhtus ka meie peres.
Ühel ilusal talvepäeval veidi rohkem kui kaks nädalat tagasi toodi lapse rühma lasteaias suusad. Igal lapsele üks paar. Ja sellest hetkest peale on meie tips soovinud endale suuski. Emme andis siis kiusatusele järele ja suusad saidki ostetud. Ikka nagu suurtel inimestel, suusasaabaste, keppide ja kenade suuskadega. Heakene küll, soovitud Hello Kitty roosasid suuski ei saanud, aga rahulolu oli siiski olemas ja koheselt sai ka esimene suusasõit tehtud. Raske oli see esimene katsetus, aga see ei jäänud õnneks viimaseks.
05.02 oli minu tütrel siis esimene debüüt suusavõistlustel. Osales Muraste Suusk 2011 6-7-aastaste vanuserühmas ja oli päris tubli. Suutsime sõbranna Anete, kellel oskusi sama vähe, ka suusarajale meelitada ja nii veetsimegi lõbusad hetked suusatades Muraste mõisa staadionil. Isegi esimese diplomi osalejana saime. Diplomi vaprale suusasõbrale, kes eelkõige saavutas võidu iseenda üle. Ainuke küsimus oli lapsel, et emme, millal siis see järgmine võistlus on.
Nüüd ongi emmest saanud personaaltreener, kes lõbusalt lapsele suusakunsti õpetab ja vajadusel psühholoogi rolli täidab ja PR-tööd teeb. Tõeliselt uhke on seda uut kogemust nautida. Vot pole elus tulnud ette sellist juhust, aga kunagi teeme me elus paljusid asju esimest korda ja püüame anda endast parima.
Järgmiste suusaelamusteni!
Millest kõik see alguse sai, kuhu mind nüüd tiritud on? Sellest tahakski täna just kirjutada.
Suured teod saavad ikka alguse väikestest, niimoodi juhtus ka meie peres.
Ühel ilusal talvepäeval veidi rohkem kui kaks nädalat tagasi toodi lapse rühma lasteaias suusad. Igal lapsele üks paar. Ja sellest hetkest peale on meie tips soovinud endale suuski. Emme andis siis kiusatusele järele ja suusad saidki ostetud. Ikka nagu suurtel inimestel, suusasaabaste, keppide ja kenade suuskadega. Heakene küll, soovitud Hello Kitty roosasid suuski ei saanud, aga rahulolu oli siiski olemas ja koheselt sai ka esimene suusasõit tehtud. Raske oli see esimene katsetus, aga see ei jäänud õnneks viimaseks.
05.02 oli minu tütrel siis esimene debüüt suusavõistlustel. Osales Muraste Suusk 2011 6-7-aastaste vanuserühmas ja oli päris tubli. Suutsime sõbranna Anete, kellel oskusi sama vähe, ka suusarajale meelitada ja nii veetsimegi lõbusad hetked suusatades Muraste mõisa staadionil. Isegi esimese diplomi osalejana saime. Diplomi vaprale suusasõbrale, kes eelkõige saavutas võidu iseenda üle. Ainuke küsimus oli lapsel, et emme, millal siis see järgmine võistlus on.
Nüüd ongi emmest saanud personaaltreener, kes lõbusalt lapsele suusakunsti õpetab ja vajadusel psühholoogi rolli täidab ja PR-tööd teeb. Tõeliselt uhke on seda uut kogemust nautida. Vot pole elus tulnud ette sellist juhust, aga kunagi teeme me elus paljusid asju esimest korda ja püüame anda endast parima.
Järgmiste suusaelamusteni!
Sonntag, 30. Januar 2011
Samstag, 29. Januar 2011
Freitag, 28. Januar 2011
Kes ma olen?
Juba keskkooli ajal unistasin sellest, et minust saab kunagi õpetaja. Keerulisem oli aine valik, mida soovin õpetada. Teadsin, et oma saksa keele oskuse poolest ei saa ma ülikooli saksa keele erialale sisse. Tegin sisseastumiseksamid edukalt Tallinna Pedagoogikaülikooli pedagoogika ja algõpetuse erialale ja 5 aastat hiljem olin valmis astuma oma esimeste mudilaste ette Pelgulinna Gümnaasiumis klassiõpetajana.
Soov saada saksa keele õpetajaks ei tuhmunud aga kunagi. Õppisin südilt saksa keelt lisaks. Osalesin saksa keele õpetajate ümberõppe kursustel. Aastal 2006 sain võimaluse õppida aasta aega Kölni ülikoolis kasvatusteaduste erialal. 2008. aastast olen tegev saksa keele õpetajana Tabasalu Ühisgümnaasiumis ja Eesti Saksa Keele Õpetajate Seltsi juhatuse esimehena. Igati tore on olnud anda aastaid oma elust saksa keele ja meele propageerimisele meie väikeses Eestis.
Õppimiskirg on olnud nii suur, et pidasin vajalikuks lõpetada ka magistrantuur Tallinna Ülikoolis kasvatusteaduste erialal. Viimastel aastatel olen olnud õppija rollis eriti just IKT valdkonnas ja Sõpruskoolid Euroopas/eTwinning mentorina omandamas uusi teadmisi. Alati on paelunud mind projektitöö ja projektikirjutamine. Selles valdkonnas olen ka pidevalt ennast täiendanud.
Uus kogemus on minu jaoks väikelastele saksa keele õpetamine projekti "Saksa keel lasteaias" raames, mille eesmärgiks on varane keeleõpe läbi mängu, laulu, tantsu, liikumise ja rütmi.
Olen pedagoog- metoodik ja õpetanud koolis lapsi alates 1995.aastast. Olen uue avastaja ka emana, sest mul kasvab peres 2 väikelast Grete Maria ja Gert Martin.
Soov saada saksa keele õpetajaks ei tuhmunud aga kunagi. Õppisin südilt saksa keelt lisaks. Osalesin saksa keele õpetajate ümberõppe kursustel. Aastal 2006 sain võimaluse õppida aasta aega Kölni ülikoolis kasvatusteaduste erialal. 2008. aastast olen tegev saksa keele õpetajana Tabasalu Ühisgümnaasiumis ja Eesti Saksa Keele Õpetajate Seltsi juhatuse esimehena. Igati tore on olnud anda aastaid oma elust saksa keele ja meele propageerimisele meie väikeses Eestis.
Õppimiskirg on olnud nii suur, et pidasin vajalikuks lõpetada ka magistrantuur Tallinna Ülikoolis kasvatusteaduste erialal. Viimastel aastatel olen olnud õppija rollis eriti just IKT valdkonnas ja Sõpruskoolid Euroopas/eTwinning mentorina omandamas uusi teadmisi. Alati on paelunud mind projektitöö ja projektikirjutamine. Selles valdkonnas olen ka pidevalt ennast täiendanud.
Uus kogemus on minu jaoks väikelastele saksa keele õpetamine projekti "Saksa keel lasteaias" raames, mille eesmärgiks on varane keeleõpe läbi mängu, laulu, tantsu, liikumise ja rütmi.
Olen pedagoog- metoodik ja õpetanud koolis lapsi alates 1995.aastast. Olen uue avastaja ka emana, sest mul kasvab peres 2 väikelast Grete Maria ja Gert Martin.
Sonntag, 16. Januar 2011
Tere!
Kallid sõbrad ja teised huvilised!
Sellesse blogisse tahaksin kirja panna oma mõtted endast kui õppijast ning edasi anda oma kogemuse õppijana. Esialgu tundub ülesanne raske, aga ma usun, et suudan kõigile pakkuda nauditava lugemiselamuse.
Kohtumiseni ja lugemiseni,
Krista
Sellesse blogisse tahaksin kirja panna oma mõtted endast kui õppijast ning edasi anda oma kogemuse õppijana. Esialgu tundub ülesanne raske, aga ma usun, et suudan kõigile pakkuda nauditava lugemiselamuse.
Kohtumiseni ja lugemiseni,
Krista
Abonnieren
Posts (Atom)