Lapsele anti lasteaiast ülesanne, teha oma kodu makett. Selle tegemiseks on kulunud viimastel päevadel nii minu kui ka abikaasa vähene vaba aeg. Tuba täis pabereid, pappi, PVA-liimi ja kääre, pliiatseid. Suhteliselt nukker on olnud tegevus lapse jaoks, sest see töö pole olnud temale eriti võimetekohane. Ka issi jaoks, kes meil majas on ehitusalase haridusega ja selle teemaga iga päev kokku puutub, on kohati olnud tegevus ülejõukäiv, aga siiski loodame selle maja maketi hommikuks valmis saada. Kuidas sa siis ikka saadad last ilma maketita lasteaeda.
Oleme õppinud sellest tegevusest seda, et:
1. pole mõtet anda ülesandeid lastele, millest nad ise rõõmu tunda ei saa;
2. raskel ajal tuleb hoida kokku, sest me teeme seda lõpuks oma lapse heaolu nimel. Peaasi, et laps oleks rahul;
3. aeg on kallis vara ja selle töö jaoks kulutatud aega oleks võinud me lapse jaoks kasutada palju paremini (n.: ühine teatriskäik, suusatamine, lugemine, õppimine)
4. oluline on pere harmooniline toimimine ja lasteaias nõutud töö või tegevus ei tohiks lõhkuda harmoonilist pereelu ja põhjustada stressi.
SIISKI! Võtame asja kokku.
Maja saab valmis. Laps jääb rahule. Loomulikult on ka kasvatajad rahul. Küll meiegi majja saabub rahu ja rutiin uuesti tagasi ja kõik möödub ning eluke läheb edasi. Nautigem siis seda koostööd ja olgem õnnelikud saadud tulemuse üle, mis on ülimalt perfektne. Selle viimase lause ütles meie issi, kes sageli ka millimeetri veel pooleks saeks.
Läbi raskuste tähtede poole...isegi koolis kunstiõpetuses ei jäta ma kodutööd :)Mida ma loen, et lasteaias ja kodu makett!!! See ju suurte inimeste töö ja veel suur töö!
AntwortenLöschen