Juba keskkoolipäevil unistasin väga õppimisest välismaa ülikoolis ja mida ikka soovitakse, selle poole inimene ka teel on. Nii minagi! Minu soov ja tahtmine ei tuhmunud iialgi.
Aastal 1994.a. kutsus üks mu tuttav mind Kölni, et saaksin saksa keelt õppida ja tema perele abiks olla laste hoidmisel. Nii ma siis südasuvel suure kuumusega teele asusingi. 4 toredat kuud Kölni Volkshochschules keelt õppides ja peret abistades möödusid linnutiivul. Oli aeg koju tulla, et siis varakevadel juba diplomitööd kaitsta ja diplomiõpingud Tallinnas lõpetada.
Kaasas tore kogemus välismaal veedetud ajast jätkasin lusti ja rõõmu oma õpinguid ja minust sai 1995.a. sügisel klassiõpetaja 1.klassile Pelgulinna Gümnaasiumis. Teate, milline vahva kogemus see oli. Mul pole iial olnud nii armast ja vahvat klassi juhatada. Mida kõike me koos ei teinud, uskumatu!
Aga minu soov ikka endiselt välismaa ülikooli pääseda ei lahtunud. Nii ma siis saingi 1995.a. lõpus kutse Kölni ülikooli. Kõik näis sujuvat ja märtsi alguses seisin kohvritega Tallinna Bussijaamas olin teel Kölni. Elevus hinges ja rõõm südames. Seda sära ja elevust ei varjutanud isegi mitte see, et mul polnud vajalikku ööbimispaika. Aga mind lasti Euroopasse, vaatamata elupaiga puudumisele. Uskumatu! Aga Köln võttis mu taas avasüli vastu. Sõbranna juures sain kaheks nädalaks ööbimiseks loa. Sõbranna oli parasjagu lapsehoidjana Kölnis tegev ja nii ma siis oodatud olingi.
Kohe esimesel saabumise päeval hakkasin endale ka elukohta otsima ja usute või mitte, aga juba kolmandal päeval sain pakkumise ühelt perelt, kus isa kasvatas kahte väikest last. Isa ja kaks väikest last? Tekitas minuski kahtluse ja küsimuse, et mis asja?
Aga minu saatus oli just selle pere kätes. Kas võtta või jätta? No ma siis olin nõus, sest muud polnud mul ka valikus. Parem ikka kui mitte midagi. Mida siis karta? Oleme ju tsiviliseeritud riigis ja mis minuga ikka juhtuda saab?..............
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen