Jätkan siis oma kogemuse jagamist aastast 1996.
Õnneks oli mul perega tutvumiseks piisavalt aega, ennem kui ülikoolis semester algas.
Olin jõudnud kohta, kus mind soojalt ja südamlikult vastu võeti. Pere lapsed Marvin ja Gwendolin vajasid naisterahva soojust ja headust ja pereisal oli vaja veidi teravaid nurki lihvida. Vaikne ja tagasihoidlik nagu tavaline põhjamaine plika on, olin minagi väga alalhoidlik ja tegin alati nii nagu pereisa soovis. Iga päevaga üha enam klammerdusid lapsed minu külge ja pidasid mind kõige olulisemaks inimeseks majas, sest mul oli alati laste jaoks aega. Isa oli tihti kodust ära filmivõtetel ja mina pidin olema siis kodusoojuse ja turvatunde pakkuja lastele.
Vahepeal saabus aeg ülikooli minna. Milline suur üllatus tabas mind kohe esimesel päeval. Kõik ei olegi nii pidulik nagu meil 1.sept. Eestis. Täiesti tavaline koolipäev, mis ei erinenud paljudest järgnevatest mitte üks põrm. Tunniplaan tuli mul endal ka ise kokku panna ja lõpuks ei teadnudki ma, kellega ühel kursusel ja erialal õpin. Aga kas sellel oligi tähtsust. Noor tudeng kasvatusteaduste erialal nagu ma oli, hakkasin õppima iseseisvust igas valdkonnas. Ülikoolis ja igapäevaelus võõraste lastega tuli vastu võtta otsuseid, mida keegi teine teha ei saanud.
Küsite, et vana ma olin? Mis seal salata 24 aastat ainult. Ja millise vastutuse võtsin enda kanda? Kas teeksin ka seda nüüd? Kahtlen? Ma usun, et minus räägiks hetkel hirm vastutuse ees rohkem kui siis noorena.
Aga ülikoolis läks hästi ja iga päev pakkus mulle palju suuremat naudingut õppides kui ma seda oleksin endale varem ette kujutanud. Mulle meeldisid paljud loengud ja uue ainena hakkasin õppima itaalia keelt.
Ülikooliaeg tuleb mälestustes ikka meelde koos perega, kus elasin. Need on teineteisest lahutumatud osakesed. Õppisin armastama ja austama võõraid lapsi, võõrast meest ja sain õppida ülikoolis, mis oli ju minu tegelik unistus. Mida ma aga õppisin terve selle aasta jooksul?
1. Õppisin suurel hulgal iseseisvust; õppisin keerulistes olukordades võtma vastutust ja seisma enda eest!
2. Õppisin mõistma teise maa rahvast, kultuuri ja keelt. Reisin palju ja õppisin tundma erinevaid linnu ja liidumaid. Õppisin palju juurde saksa keelt;
3. õppisin armastama võõraid lapsi ja kinkisin neile kõik, mis mul oli.
4. Õpetasin võõrale mehele, kuidas elus vaatamata keerdkäikudele elama jääda. Mina, 24-aastasena hakkasin koolitama 38-aastast meest, kellel abielu karile jooksis. Kust võtsin selle julguse? Aga ütlen ausalt, selle saavutasin vaid läbi tohutu usalduse. Mind usaldati ja mina usaldasin ka. Usaldati isegi nii palju, et minu hoolde jäeti lapsed 3 nädalaks, kui pereisal oli tarvis olla Cannes filmifestivalil. Aga ma sain hakkama ja tulin sellest kõigest puhtalt välja. Siiamaani ei anna mulle hing rahu, et miks mind nii usaldati. Vanavanemad elasid sealsamas lähedal, aga hetkeksi ei olnud juttu sellest, et lapsed võiksid nendega olla. Pereisa ütles, et kui üldse kellegagi, siis ainult minuga. Kuna ma olin nii noor ja puutumatu, siis piirdus meie suhe usaldusega ja teineteisest lugupidamisele. Pereisal oli omal sõbranna olemas. Kahjuks ei tundnud sõbranna mingit huvi laste vastu, nii olin mina lastele ema eest ja sõbranna pereisale naise eest. Kõik olid rahul ja enamaks keegi kedagi ei kohustanud.
5. Õppisin tundma uusi inimesi, leidsin sõpru üle terve maailma. Õppisin suhtlema vabalt ja nautima igat hetke sõpradega;
6. Õppisin ka armastama kodumaad Eestit. Ma ei igatsenud tagasi nii kiiresti, aga ma teadsin, et minu kodu ja edasine elu on just Eestis. Mind peeti imelikuks, kui ütlesin alati, et minu koht ei ole väljamaal. Siin võib elada ja olla, aga minu juured on Eestis. Iga poola ja vene plika oleks tahtnud tulla, olla ja jääda, aga...... Mina teadsin, mida tahan ja ei kahetse tehtud otsuseid.
Nüüd sellest nurkade lihvimisest. Kui elada päev päevalt külg külje kõrval, siis me tahes või tahtmata õpime teineteiselt väga palju ja ajame selle elu nendesse rööbastesse, kus me iga päev sõidame. Nagu rongid. Suhe, olgu siis kasvõi selline lakooniline põhineb ikkagi austusel ja lugupidamisel. Kas nüüd mina lihvisin neid nurki või lihviti mind nagu teemantit ja ma mõistsin elus asju ja õpetasin läbi roosade prillide vaatama ka endast vanemat meesterahvast. Igal juhul sujus meie elu väga hästi. See oli nagu ilus roosa muinasjutt. Aga nagu iga ilus muinasjutt, nii ka pidi see lugu ühel hetkel lõppema. Läbi said semestrid ülikoolis ja mind ei hoidnud enam miski kinni. Olin oma missiooni täitnud.
Kurbus ja nutt ja igatsus - need olid edasiste kuude märksõnad nii mulle kui ka perele. Lastel langes õppeedukus koolis. Tekkis igasugune huvipuudus. Neil oli südames auk ja puudu oli soojusest ja kallistustest. Ka nemad puudusid mul. Oleks tahtnud lapsed endaga Eestisse kaasa võtta, aga...... See polnud minu elu ja see polnud minu saatus. Ma olin andnud endast kõik ja enamaks polnud ma suuteline, sest mind ootas siin Eestis minu elu. Minu mees ja veel sündimata lapsed. Mind ootasid ka õpilased, kes olid selleks hetkeks jõudnud juba 2.klassi III veerandisse. Aga ma olin tagasi ja märksa kogenum ja asjalikum kui eales varem.
Kel võimalus, see ikka mingu ja õppigu elama ja kogema midagi sellist ainulaadset ja peaasi, ärge kartke ja lööge põnnama. Elu tuleb põnevaks elada ja võtta maksimum. Minul jäi vist veidi maksimumist puudu, aga siiski. Kogemus õpetab!
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen