Mina suusatreenerina

Ilus talv on väljas ja milline tore kogemus on õpetada oma lapsele suusatamist.
Millest kõik see alguse sai, kuhu mind nüüd tiritud on? Sellest tahakski täna just kirjutada.

Suured teod saavad ikka alguse väikestest, niimoodi juhtus ka meie peres.
Ühel ilusal talvepäeval veidi rohkem kui kaks nädalat tagasi toodi lapse rühma lasteaias suusad. Igal lapsele üks paar. Ja sellest hetkest peale on meie tips soovinud endale suuski. Emme andis siis kiusatusele järele ja suusad saidki ostetud. Ikka nagu suurtel inimestel, suusasaabaste, keppide ja kenade suuskadega. Heakene küll, soovitud Hello Kitty roosasid suuski ei saanud, aga rahulolu oli siiski olemas ja koheselt sai ka esimene suusasõit tehtud. Raske oli see esimene katsetus, aga see ei jäänud õnneks viimaseks.

05.02 oli minu tütrel siis esimene debüüt suusavõistlustel. Osales Muraste Suusk 2011 6-7-aastaste vanuserühmas ja oli päris tubli. Suutsime sõbranna Anete, kellel oskusi sama vähe, ka suusarajale meelitada ja nii veetsimegi lõbusad hetked suusatades Muraste mõisa staadionil. Isegi esimese diplomi osalejana saime. Diplomi vaprale suusasõbrale, kes eelkõige saavutas võidu iseenda üle. Ainuke küsimus oli lapsel, et emme, millal siis see järgmine võistlus on.

Nüüd ongi emmest saanud personaaltreener, kes lõbusalt lapsele suusakunsti õpetab ja vajadusel psühholoogi rolli täidab ja PR-tööd teeb. Tõeliselt uhke on seda uut kogemust nautida. Vot pole elus tulnud ette sellist juhust, aga kunagi teeme me elus paljusid asju esimest korda ja püüame anda endast parima.

Järgmiste suusaelamusteni!