Kuu aega on möödunud lenneldes ja kurb hakkab, kui mõelda, et blogimine, mis on saanud minu päeva rutiinseks osaks, on nüüd oma loogilise lõpu leidnud. Kahju on kuidagi! Usun, et minu blogi kirglikud lugejad on samamoodi kurvad, et konkurss otsa hakkab saama. Igal juhul tahan ma tänada oma fänne, kaasblogijaid ja sõpru, kes võtsid vaevaks minu blogi jälgida.
Olen jälle kogemuse võrra rikkam ja olen õnnelik, et blogimise ette võtsin. Kui ma veel jaanuari alguses ei pidanud blogist suurt midagi arvates, et see on üks suur aja raiskamine, siis nüüd olen tänulik Meerile, kes mulle blogimise saladusi õpetas ja tõesõna mulle selle meeldivaks tegi.
Aitäh ka koolielu rahvale, kes selle toreda blogivõistluse õpetajatele välja mõtles. Igal juhul rikastas see mind kindlasti ja pakkus vaheldust.
Uute kohtumisteni! Praegusel hetkel sulen selle raamatu. Ikka selleks, et taas avada uus raamat. Eriline tänu ka kaasblogijale Liinale, kes alati väga armsate kommentaaridega meelde jäi.
Tänades ja kallistades,
Krista
Hei,
AntwortenLöschenkonkurss või mitte, oma mõtteid kirja panna, päevikut elik blogi pidada võib ju ikka. Olles ise 3-4 aastane blogija võin kinnitada, et parimad tekstid, mida aeg-ajalt üle lugeda, on ikka need vanimad. Blogi tasub edasi pidada ka ilma konkursita juba seetõttu, et sinna saab salvestada lisaks vajalikele faktidele/saitidele jne. ka emotsioone, ja need hulga väärtuslikumad ;-)
Üllatusterohket naljapäeva,
Katrin Saks