Jälle olen fakti ees, et elu pakub valusaid õppetunde, kui ei oska õigel ajal teha õigeid asju.
Ma ei taha sellest enam rääkidagi, aga meie pere viimaste nädalate teema olnud haigused. Eriti karmilt on need viirused kaela tulnud mulle. Olen olnud südametunnistusega inimene ja peale kahte kodus oldud haiguspäeva ikka tööle roomanud.
Ja nüüd on tegelikult karistus käes. Olen selili maas ja tõusta enam ei jaksa- häälepaeltepõletik, äge köha ja mega nohu. Nutma ajab. Ja ei saa terveks! Aga nüüd ei ole enam ka mitte südamestunnistust ega häbitunnet. Nüüd olen kodus ja ennem ei välju, kui terve olen. Kaua ma niimoodi jändan.
Kuidas me küll ei saa aru, et haige inimese koht on juba esimesest päevast peale kodus. Me tegeleme ensepettusega ja oleme paar päeva kodus ja siis naaseme tööle, aga ega tervis siis veel oluliselt parem ei ole. Me riskime enda elu ja tervisega. Seda kõik oma töö nimel. Kas siis meie tervis ei olegi tähtis?
Veerandihinded panin välja ja õpilaste jaoks on asendusõpetajad olemas minu poolt ettevalmistatud materjalidega. Ma usun ja loodan, et minu eemalolek ei tekita kelleski pahameelt, aga niimoodi enam lihtsalt ei saa. Ma ei jaksa enam ennast ohverdada. Mul vist ikka on veel südametunnitus siiski säilinud..... Ehk liigagi palju, peaksin siiski rohkem väärtustama enda tervis ja enda isiklikke prioriteete.
Tuleks kevad juba rutem, äkki saakski terveks! Ma mäletan hästi aega, mil mu tüdruk oli 9-kuune ja me olime terve kuu aega kodus haiged, mõlemad kusjuures. Kuskil väljas ei käinud, aga põdesime läbi vähemalt 3 erinevat viirust. Aitas pelgalt sellestki, kui meie issi tööl käis ja meile nõrkadele organismidele koju neid kandis. Huvitav, kas pole! Siis oli ka tunne, et enam ei saagi terveks, aga saime....
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen