No nii. Lund nagu enam ei ole eriti, aga mina oskasin täna oma autoga lumevalli sõita ja jäin lumme kinni. Kuupäevaks märgin siis 24.märts 2011. Kummaline ütlete, aga siiski. Üks rumal naine, kes autorooli satub võib kõigega hakkama saada.
Õnneks leidub teisi toredaid ja tublisid naisi, kes appi tulevad, kui häda käes. Pean tänama oma toimekat naabrinaist ja muidugi ka ühte naabrimeest, kes haigest peast minu autot valli otsast alla tuli lükkama. Kui ei oleks naabrinaisel autos labidat olnud, siis vist istuksin ma veel seal hange otsas ja halaksin.
No ja minu oma mees ei jätnud ütlemata, et võiks juba autoga sõitmise selgeks saada lõpuks. Mis mul oli sinna valli otsa asja? Sõitnud jäljes, poleks midagi juhtunud. Alles sai ju pamper korda tehtud ja juba jälle kriimud peal. Ma tänan südamest, et pamper katki polnud, muidu ei oleks seda jorinat jõudnud ära kuulata.
Aga noh, loll saab ka kirkus peksa. Eks me õpime ikka oma vigadest. Vahel aga juhtub ka nii, et võib kaks korda ühe reha peale astuda. Ilmekaks näiteks olen ma ise.....
Mis ma ikka halan!
Järjekordne katsumus maanteel saab olema homme, kui lumemöllus Mulgimaa poole sõidan. Näis, mis üllatused ilmapoisil sel korral varuks on. Aga ühte ütlen küll, et kinni enam lumme jääda ei tahaks. Seda sai sel talvel ohtralt tehtud ja see pole mu lemmiktegevus nr. 1.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen