Küll on elu ikka huvitav. Iga päev kogeme ja õpime juurde midagi uut, midagi, mida me veel mõni minut tagasi ei teadnud, ei aimanud, ei osanud ette näha. Nii on ka minuga.
Tegime vabariigis koos Elleniga toreda veebiviktoriini "Saksamaa eile ja täna" ja rõõmustasime rohkem osavõtu üle. Sel korral osales 907 noort Käinast Kiviõlini ning Tallinnast Otepääni. Tore oli tõdeda, et osalejate hulgas oli ka palju neid, kes ise saksa keelt ei õpi. Meie eesmärk oligi Saksamaa eluolu, ajalugu, geograafiat ja kultuuri veidigi õpilastele lähemale tuua.
Küsimuste koostamine ei võtnud kaua aega, panime Elleniga pead kokku ja valmis see oligi. Tore! Vastuste ootamine oli ka tore. Sponsorite leidminegi ei olnud suur teema, paljud organisatsioonid toetasid meid auhinnaraamatutega. Eriline tänu kuulub Harju Maavalitsusele, Kirjastusele Tea ja Eesti Saksa Keele Õpetajate Seltsile.
Kui aga tuli aeg tulemustest kokkuvõtteid teha, siis olin omadega jännis. 6 tundi töötlesin andmeid ja ajasin ritta tulemused ja selgusid parimad. Aga see hull töö exceli tabeliga ja andmete filtreerimise ja töötlemisega oli ikka suur ja raske töö küll. Tänagi koostan koolide kaupa koondeid, et siis teada anda, kus õpivad parimad viktoriinil osalejad.
Tegelikult me õpime ikka küll igast tegevusest. Ja nii sain midagi nüüd aru, et viktoriini küsimus peab olema alati esitatud nii, et kõik sellest üheselt aru saaks, et ei tekiks vääriti mõistmist. Tegelikult on ka tõde selles, et esimest allikat ei maksa tõepähe võtta. Ka meie internetis, isegi Miksikeses esineb faktivigu, mis hiljem saatuslikuks saavad ülesande lahendamisel.
Õnneks oleme paindlikud hindajad ja enamasti otsustasime õpilase kasuks, aga...... Ikka veidi norisime ka. Norisime just sellega, et nimede õigekiri oleks korrektne. Kui ikka Goethe ja Schilleri nimi valesti kirjutatakse, siis mina ei pea seda vastust maksimumpunktide vääriliseks. Usun, et seisan õige asja eest. Palun andke mulle õpetajad see väike tõik andeks!
Tegelikult tahan kiita meie üldhariduskoolide õpilaste ja õpetajate südi pealehakkamist ja tänan kõiki panuse eest saksa keele propageerimisel. Huvi õpilastel saksa keele vastu siiski on ja me oleme selle üle väga õnnelikud.
Läbi viktoriini saime me kõik targemaks ja õppisime. Õppisid nii õpilased kui ka õpetajad. Ehk kõige enam õppisime meie korraldajatena ja oleme järgmisel korral veidi targemad ja enda elu nii raskeks ei tee. Raskus seisnes just vabade vastuste suures osakaalus. Siiski me saime hakkama ja oleme väga rahul ja õnnelikud.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen