Tasakesi on kevad meie õuele hiilinud, räästad tilguvad, lumi sulab..... Tere kevadele siis ka minu poolt! Oli ka juba ülim aeg tulla ja jääda. Nagu see lõputuna näiv talv, nii ka mõnus blogivõistlus hakkavad ümber saama ja aeg on teha omi viimaseid postitusi. Täna hommikul mõtisklen teemal, et milline on õppimise valem ehk siis mõtisklen sellest, et kuidas õpivad noored ja "vanad".
Öeldakse, et õppida ei ole kunagi hilja. Selles mõtteteras on omajagu tõtt sees. Mõni hakkab ka alles 80-aastasena hiina keelt õppima. Miks mitte, inimesel peab ju tegevus olema. Samas, kui vaadata lapsi, siis ütleks, et see tarkusetera ei pea üldse paika. Mida noorem, seda kergemini jääb meelde ja seda pingevabamalt õppimine edeneb. Teatud vanuses (kuskil puberteedieas kuni surmani) tekivad inimestel hirmud, et ei tea, kas ma ikka saan hakkama ja kui ei saa, siis mis teised minust arvavad. Vaadates väikelast õppimas, näeme, et tal puudub igasugune hirm selle ees, et kas ta saab hakkama ja mida teised mõtlevad. See suur maailmavalu on neil nagu puudu. Tore on näha, kuidas iga ammutatud tarkusetera lapsele rõõmu pakub.
Kunagi noorena sai öeldud, et "õpi, õpi hoolega, siis saad kohvi koorega" Ei teagi, kust selline väljend pärit on, aga eks see ikka präänikuga seotud on. Kui õpid, siis oled ära teeninud koorekohvi. Samas tekib jälle küsimus, et mis meil lastena kohviga pistmist oli. Kui tänapäeva koolitusi vaadata, siis on vist küll see teoriia, et alguses on loeng või õppimisosa ja siis on kohvipaus. Äkki ulatuvad need juured just sinna, et selle mõttetera tekkimisel on üks koolitus eeskujuks olnud.
Neid ütlusi ja mõtteteri on omajagu olemas, aga ega kõigele vast ühesugust seletust ei leia. Las igaüks mõtleb ise oma tarkuseterad välja, mis õppimise kunsti meile lähemale toovad.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen