Raamat sulgub......

Kuu aega on möödunud lenneldes ja kurb hakkab, kui mõelda, et blogimine, mis on saanud minu päeva rutiinseks osaks, on nüüd oma loogilise lõpu leidnud. Kahju on kuidagi! Usun, et minu blogi kirglikud lugejad on samamoodi kurvad, et konkurss otsa hakkab saama. Igal juhul tahan ma tänada oma fänne, kaasblogijaid ja sõpru, kes võtsid vaevaks minu blogi jälgida.

Olen jälle kogemuse võrra rikkam ja olen õnnelik, et blogimise ette võtsin. Kui ma veel jaanuari alguses ei pidanud blogist suurt midagi arvates, et see on üks suur aja raiskamine, siis nüüd olen tänulik Meerile, kes mulle blogimise saladusi õpetas ja tõesõna mulle selle meeldivaks tegi.

Aitäh ka koolielu rahvale, kes selle toreda blogivõistluse õpetajatele välja mõtles. Igal juhul rikastas see mind kindlasti ja pakkus vaheldust.

Uute kohtumisteni! Praegusel hetkel sulen selle raamatu. Ikka selleks, et taas avada uus raamat. Eriline tänu ka kaasblogijale Liinale, kes alati väga armsate kommentaaridega meelde jäi.

Tänades ja kallistades,
Krista

Õpetaja õppijana

Küll on elu ikka huvitav. Iga päev kogeme ja õpime juurde midagi uut, midagi, mida me veel mõni minut tagasi ei teadnud, ei aimanud, ei osanud ette näha. Nii on ka minuga.

Tegime vabariigis koos Elleniga toreda veebiviktoriini "Saksamaa eile ja täna" ja rõõmustasime rohkem osavõtu üle. Sel korral osales 907 noort Käinast Kiviõlini ning Tallinnast Otepääni. Tore oli tõdeda, et osalejate hulgas oli ka palju neid, kes ise saksa keelt ei õpi. Meie eesmärk oligi Saksamaa eluolu, ajalugu, geograafiat ja kultuuri veidigi õpilastele lähemale tuua.

Küsimuste koostamine ei võtnud kaua aega, panime Elleniga pead kokku ja valmis see oligi. Tore! Vastuste ootamine oli ka tore. Sponsorite leidminegi ei olnud suur teema, paljud organisatsioonid toetasid meid auhinnaraamatutega. Eriline tänu kuulub Harju Maavalitsusele, Kirjastusele Tea ja Eesti Saksa Keele Õpetajate Seltsile.

Kui aga tuli aeg tulemustest kokkuvõtteid teha, siis olin omadega jännis. 6 tundi töötlesin andmeid ja ajasin ritta tulemused ja selgusid parimad. Aga see hull töö exceli tabeliga ja andmete filtreerimise ja töötlemisega oli ikka suur ja raske töö küll. Tänagi koostan koolide kaupa koondeid, et siis teada anda, kus õpivad parimad viktoriinil osalejad.

Tegelikult me õpime ikka küll igast tegevusest. Ja nii sain midagi nüüd aru, et viktoriini küsimus peab olema alati esitatud nii, et kõik sellest üheselt aru saaks, et ei tekiks vääriti mõistmist. Tegelikult on ka tõde selles, et esimest allikat ei maksa tõepähe võtta. Ka meie internetis, isegi Miksikeses esineb faktivigu, mis hiljem saatuslikuks saavad ülesande lahendamisel.

Õnneks oleme paindlikud hindajad ja enamasti otsustasime õpilase kasuks, aga...... Ikka veidi norisime ka. Norisime just sellega, et nimede õigekiri oleks korrektne. Kui ikka Goethe ja Schilleri nimi valesti kirjutatakse, siis mina ei pea seda vastust maksimumpunktide vääriliseks. Usun, et seisan õige asja eest. Palun andke mulle õpetajad see väike tõik andeks!

Tegelikult tahan kiita meie üldhariduskoolide õpilaste ja õpetajate südi pealehakkamist ja tänan kõiki panuse eest saksa keele propageerimisel. Huvi õpilastel saksa keele vastu siiski on ja me oleme selle üle väga õnnelikud.

Läbi viktoriini saime me kõik targemaks ja õppisime. Õppisid nii õpilased kui ka õpetajad. Ehk kõige enam õppisime meie korraldajatena ja oleme järgmisel korral veidi targemad ja enda elu nii raskeks ei tee. Raskus seisnes just vabade vastuste suures osakaalus. Siiski me saime hakkama ja oleme väga rahul ja õnnelikud.

Õpilane õpetajast targem

No tuleb tõdeda, et vahel on ka õpilane õpetajast targem ja ma mitte ei tunne ennast pahasti, sest mis seal salata, vahel peab ikka ka õpilastele võimaluse andma, et nad endid targematena tunneks. Aga sel korral oli tõsi taga ja meie chattimine Sloveenia õpilastega projekti "3 in 1" (Kolm ühes) sai teoks tänu 7.klassi õpilase abile nii veebikaamera käsitlemisel kui ka üldise tehnilise poole toetamisel.

Inimene ikka õpib seni, kuni elab ja tore on teada, et meie ümber leidub aktiivseid, asjalikke ja tehniliselt tugevaid tegijaid juba 7.klassis. Aitäh, et olete olemas! Läbi selliste näidete õpime ja omandame me ise ka ju uut juurde ja mis peamine, ikkagi leidub klassis keegi, kes täbarast olukorrast välja aitavad, vastasel korral oleks ikka väga häbi olnud. Peenetundeline taktika mängis trumbid mulle kätte ja nii me siis koostöös õpilasega asjast asja saimegi.....

Õpi sõitma ükskord!

No nii. Lund nagu enam ei ole eriti, aga mina oskasin täna oma autoga lumevalli sõita ja jäin lumme kinni. Kuupäevaks märgin siis 24.märts 2011. Kummaline ütlete, aga siiski. Üks rumal naine, kes autorooli satub võib kõigega hakkama saada.

Õnneks leidub teisi toredaid ja tublisid naisi, kes appi tulevad, kui häda käes. Pean tänama oma toimekat naabrinaist ja muidugi ka ühte naabrimeest, kes haigest peast minu autot valli otsast alla tuli lükkama. Kui ei oleks naabrinaisel autos labidat olnud, siis vist istuksin ma veel seal hange otsas ja halaksin.

No ja minu oma mees ei jätnud ütlemata, et võiks juba autoga sõitmise selgeks saada lõpuks. Mis mul oli sinna valli otsa asja? Sõitnud jäljes, poleks midagi juhtunud. Alles sai ju pamper korda tehtud ja juba jälle kriimud peal. Ma tänan südamest, et pamper katki polnud, muidu ei oleks seda jorinat jõudnud ära kuulata.

Aga noh, loll saab ka kirkus peksa. Eks me õpime ikka oma vigadest. Vahel aga juhtub ka nii, et võib kaks korda ühe reha peale astuda. Ilmekaks näiteks olen ma ise.....
Mis ma ikka halan!

Järjekordne katsumus maanteel saab olema homme, kui lumemöllus Mulgimaa poole sõidan. Näis, mis üllatused ilmapoisil sel korral varuks on. Aga ühte ütlen küll, et kinni enam lumme jääda ei tahaks. Seda sai sel talvel ohtralt tehtud ja see pole mu lemmiktegevus nr. 1.

Õppimise suur kunst

Tasakesi on kevad meie õuele hiilinud, räästad tilguvad, lumi sulab..... Tere kevadele siis ka minu poolt! Oli ka juba ülim aeg tulla ja jääda. Nagu see lõputuna näiv talv, nii ka mõnus blogivõistlus hakkavad ümber saama ja aeg on teha omi viimaseid postitusi. Täna hommikul mõtisklen teemal, et milline on õppimise valem ehk siis mõtisklen sellest, et kuidas õpivad noored ja "vanad".

Öeldakse, et õppida ei ole kunagi hilja. Selles mõtteteras on omajagu tõtt sees. Mõni hakkab ka alles 80-aastasena hiina keelt õppima. Miks mitte, inimesel peab ju tegevus olema. Samas, kui vaadata lapsi, siis ütleks, et see tarkusetera ei pea üldse paika. Mida noorem, seda kergemini jääb meelde ja seda pingevabamalt õppimine edeneb. Teatud vanuses (kuskil puberteedieas kuni surmani) tekivad inimestel hirmud, et ei tea, kas ma ikka saan hakkama ja kui ei saa, siis mis teised minust arvavad. Vaadates väikelast õppimas, näeme, et tal puudub igasugune hirm selle ees, et kas ta saab hakkama ja mida teised mõtlevad. See suur maailmavalu on neil nagu puudu. Tore on näha, kuidas iga ammutatud tarkusetera lapsele rõõmu pakub.

Kunagi noorena sai öeldud, et "õpi, õpi hoolega, siis saad kohvi koorega" Ei teagi, kust selline väljend pärit on, aga eks see ikka präänikuga seotud on. Kui õpid, siis oled ära teeninud koorekohvi. Samas tekib jälle küsimus, et mis meil lastena kohviga pistmist oli. Kui tänapäeva koolitusi vaadata, siis on vist küll see teoriia, et alguses on loeng või õppimisosa ja siis on kohvipaus. Äkki ulatuvad need juured just sinna, et selle mõttetera tekkimisel on üks koolitus eeskujuks olnud.

Neid ütlusi ja mõtteteri on omajagu olemas, aga ega kõigele vast ühesugust seletust ei leia. Las igaüks mõtleb ise oma tarkuseterad välja, mis õppimise kunsti meile lähemale toovad.

Huvitav koolituskogemus

Eile ja täna sain tunda midagi uut, midagi sellist, mida pole iial varem teinud.
Nüüd on see siis tehtud! Osalesin Goethe-Instituudi koolitusel "Laulukirjutamine". Kaks kena muusikut Saksamaalt oli meie ette toodud, et me siis ühistööna saaksime valmis lauluteksti ja laulaksime ka selle laulu siis linti. Tekstiloome õnnestus hästi. Isegi väga hästi. Poleks arvanudki, et kevad meid nii palju inspireerib.

Tänane päev kulus linti laulmisele ja salvestamisele ja väikesele iluvigade korrektuurile. Igal juhul saime valmis ägeda laulu ja oleme endaga rahul. Mina muidugi ei saanud oma hääletu olukorra tõttu laulu linti laulda, aga mis siis sellest. Seekord siis sedamoodi.

Igal juhul tekkis tunne, et kui me õpetajatena maha käime ja enam koolis töötada ei suuda, siis võime vabalt laululoomega tegelema hakata ja Ivar Mustale konkurentsi pakkuda. Ahhhhaaaaa ja ahhhaaa! Vägev tunne!

Vanasõnad

Minu elus on mõned vanasõnad, mille järgi ma elan. Katsun need siia kirja panna ja need ka lahti seletada.

Vaata alati päikese poole, siis jäävad varjud selja taha.
Tõepoolest, kui oled optimist ja positiivse ellusuhtumisega inimene, siis sa ei märka seda viha ja kadedust maailmas. Las teised siis sisisevad ja kadetsevad.

Kui sulle miski ei meeldi, siis muuda seda. Kui sa ei saa seda muuta, siis muuda oma suhtumist. Ära virise. (Maya Angelou)
Eks me ikka üritame muuta olukorda, mis meile ei meeldi, aga see vanasõna ütleb seda, et kui meil ei õnnestu seda muuta, siis me peame ju muutma iseennast. Olles ise positiivne, suudame me olukorda ka taluda, ükskõik kui vastumeelne see alguses ka polnud. See kõik saab alguse meie mõtlemisest. Virisemine ja kriitika ei too meile lahendust, see ruineerib meid endid ja tekitab stressi.


Väikesed võimalused on sageli suurte asjade alguseks. (Demosthenes)
Eks ta ju nii olegi, et üks väike asi või antud võimalus saab lõpuks millekski väga ilusaks ja suureks. Olgu see väike põgus tutvus, mis viib välja lõputult suure sõpruseni või mistahes tegevuseni või asjani.

Kõige olulisem elus pole mitte see, et sa kunagi ei kuku, vaid see, et tõused alati püsti. (Nelson Mandela)
Nii ongi. Eks me elus kukume kõik ja korduvalt, aga kas kõik suudavad uuesti tõusta püsti. Tõenäoliselt on tõusuks võimelised ainult tugevamad meist.


Mõelge kõik teiegi, milline on see vanasõna, mis sobiks just iseloomustama teie elu ja saatust.....