Sonntag, 27. Februar 2011

Rõõmust sai pettumus :(

Üürike on inimese õnn ikka küll. Alles ma olin õnnelik, et sain endale mobiilse interneti Elisalt. Nüüd valan kurvastusepisaraid, sest see vidin ei taha kuidagi töötada. Igasugused imelikud komplikatsioonid ja vead on ilmenud ja nüüd tuleb tunnistada tõsisasja, et minu jaoks või meie pere jaoks ei ole MINT eriti suur abimees.

1) Õppisin seda, et kõik, mis esmapilgul uus ja ilus välja näeb, ei ole veel hiilguse tipp;
2) Kõike, mida teised omavad, pole ka alati mõtet omada;
3) Kiiruses ja mugavuses ei suuda MINT Elioni ühendusega siiski konkureerida;
4) USB auku mahub korraga ainult üks pulk sisse. Seetõttu mälupulgalt info kätte saamiseks tuleb netipulk välja võtta ja sellega katkeb ka ühendus. Milline jama on seda jälle uuesti seadistada ja seda ühendust oodata;
5) Ja mingil põhjus ei tööta MINT mailboxi puhul. Vajalikud e-mailid tõmbab küll sisse, aga välja emaile saata ei luba. Katsetasime nii sülearvutite kui ka lauaarvutiga, aga mida ei saanud, seda ei saanud. Täiesti uskumatu!

Mis siis ikka. Viime MINTi tagasi ja ootame, mis saab edasi Elioni ühendusest.

Samstag, 26. Februar 2011

Õpingud Kölnis VOL2.

Jätkan siis oma kogemuse jagamist aastast 1996.

Õnneks oli mul perega tutvumiseks piisavalt aega, ennem kui ülikoolis semester algas.

Olin jõudnud kohta, kus mind soojalt ja südamlikult vastu võeti. Pere lapsed Marvin ja Gwendolin vajasid naisterahva soojust ja headust ja pereisal oli vaja veidi teravaid nurki lihvida. Vaikne ja tagasihoidlik nagu tavaline põhjamaine plika on, olin minagi väga alalhoidlik ja tegin alati nii nagu pereisa soovis. Iga päevaga üha enam klammerdusid lapsed minu külge ja pidasid mind kõige olulisemaks inimeseks majas, sest mul oli alati laste jaoks aega. Isa oli tihti kodust ära filmivõtetel ja mina pidin olema siis kodusoojuse ja turvatunde pakkuja lastele.

Vahepeal saabus aeg ülikooli minna. Milline suur üllatus tabas mind kohe esimesel päeval. Kõik ei olegi nii pidulik nagu meil 1.sept. Eestis. Täiesti tavaline koolipäev, mis ei erinenud paljudest järgnevatest mitte üks põrm. Tunniplaan tuli mul endal ka ise kokku panna ja lõpuks ei teadnudki ma, kellega ühel kursusel ja erialal õpin. Aga kas sellel oligi tähtsust. Noor tudeng kasvatusteaduste erialal nagu ma oli, hakkasin õppima iseseisvust igas valdkonnas. Ülikoolis ja igapäevaelus võõraste lastega tuli vastu võtta otsuseid, mida keegi teine teha ei saanud.

Küsite, et vana ma olin? Mis seal salata 24 aastat ainult. Ja millise vastutuse võtsin enda kanda? Kas teeksin ka seda nüüd? Kahtlen? Ma usun, et minus räägiks hetkel hirm vastutuse ees rohkem kui siis noorena.

Aga ülikoolis läks hästi ja iga päev pakkus mulle palju suuremat naudingut õppides kui ma seda oleksin endale varem ette kujutanud. Mulle meeldisid paljud loengud ja uue ainena hakkasin õppima itaalia keelt.

Ülikooliaeg tuleb mälestustes ikka meelde koos perega, kus elasin. Need on teineteisest lahutumatud osakesed. Õppisin armastama ja austama võõraid lapsi, võõrast meest ja sain õppida ülikoolis, mis oli ju minu tegelik unistus. Mida ma aga õppisin terve selle aasta jooksul?
1. Õppisin suurel hulgal iseseisvust; õppisin keerulistes olukordades võtma vastutust ja seisma enda eest!
2. Õppisin mõistma teise maa rahvast, kultuuri ja keelt. Reisin palju ja õppisin tundma erinevaid linnu ja liidumaid. Õppisin palju juurde saksa keelt;
3. õppisin armastama võõraid lapsi ja kinkisin neile kõik, mis mul oli.
4. Õpetasin võõrale mehele, kuidas elus vaatamata keerdkäikudele elama jääda. Mina, 24-aastasena hakkasin koolitama 38-aastast meest, kellel abielu karile jooksis. Kust võtsin selle julguse? Aga ütlen ausalt, selle saavutasin vaid läbi tohutu usalduse. Mind usaldati ja mina usaldasin ka. Usaldati isegi nii palju, et minu hoolde jäeti lapsed 3 nädalaks, kui pereisal oli tarvis olla Cannes filmifestivalil. Aga ma sain hakkama ja tulin sellest kõigest puhtalt välja. Siiamaani ei anna mulle hing rahu, et miks mind nii usaldati. Vanavanemad elasid sealsamas lähedal, aga hetkeksi ei olnud juttu sellest, et lapsed võiksid nendega olla. Pereisa ütles, et kui üldse kellegagi, siis ainult minuga. Kuna ma olin nii noor ja puutumatu, siis piirdus meie suhe usaldusega ja teineteisest lugupidamisele. Pereisal oli omal sõbranna olemas. Kahjuks ei tundnud sõbranna mingit huvi laste vastu, nii olin mina lastele ema eest ja sõbranna pereisale naise eest. Kõik olid rahul ja enamaks keegi kedagi ei kohustanud.

5. Õppisin tundma uusi inimesi, leidsin sõpru üle terve maailma. Õppisin suhtlema vabalt ja nautima igat hetke sõpradega;

6. Õppisin ka armastama kodumaad Eestit. Ma ei igatsenud tagasi nii kiiresti, aga ma teadsin, et minu kodu ja edasine elu on just Eestis. Mind peeti imelikuks, kui ütlesin alati, et minu koht ei ole väljamaal. Siin võib elada ja olla, aga minu juured on Eestis. Iga poola ja vene plika oleks tahtnud tulla, olla ja jääda, aga...... Mina teadsin, mida tahan ja ei kahetse tehtud otsuseid.

Nüüd sellest nurkade lihvimisest. Kui elada päev päevalt külg külje kõrval, siis me tahes või tahtmata õpime teineteiselt väga palju ja ajame selle elu nendesse rööbastesse, kus me iga päev sõidame. Nagu rongid. Suhe, olgu siis kasvõi selline lakooniline põhineb ikkagi austusel ja lugupidamisel. Kas nüüd mina lihvisin neid nurki või lihviti mind nagu teemantit ja ma mõistsin elus asju ja õpetasin läbi roosade prillide vaatama ka endast vanemat meesterahvast. Igal juhul sujus meie elu väga hästi. See oli nagu ilus roosa muinasjutt. Aga nagu iga ilus muinasjutt, nii ka pidi see lugu ühel hetkel lõppema. Läbi said semestrid ülikoolis ja mind ei hoidnud enam miski kinni. Olin oma missiooni täitnud.

Kurbus ja nutt ja igatsus - need olid edasiste kuude märksõnad nii mulle kui ka perele. Lastel langes õppeedukus koolis. Tekkis igasugune huvipuudus. Neil oli südames auk ja puudu oli soojusest ja kallistustest. Ka nemad puudusid mul. Oleks tahtnud lapsed endaga Eestisse kaasa võtta, aga...... See polnud minu elu ja see polnud minu saatus. Ma olin andnud endast kõik ja enamaks polnud ma suuteline, sest mind ootas siin Eestis minu elu. Minu mees ja veel sündimata lapsed. Mind ootasid ka õpilased, kes olid selleks hetkeks jõudnud juba 2.klassi III veerandisse. Aga ma olin tagasi ja märksa kogenum ja asjalikum kui eales varem.

Kel võimalus, see ikka mingu ja õppigu elama ja kogema midagi sellist ainulaadset ja peaasi, ärge kartke ja lööge põnnama. Elu tuleb põnevaks elada ja võtta maksimum. Minul jäi vist veidi maksimumist puudu, aga siiski. Kogemus õpetab!

Õpingud Saksamaal Kölnis

Juba keskkoolipäevil unistasin väga õppimisest välismaa ülikoolis ja mida ikka soovitakse, selle poole inimene ka teel on. Nii minagi! Minu soov ja tahtmine ei tuhmunud iialgi.

Aastal 1994.a. kutsus üks mu tuttav mind Kölni, et saaksin saksa keelt õppida ja tema perele abiks olla laste hoidmisel. Nii ma siis südasuvel suure kuumusega teele asusingi. 4 toredat kuud Kölni Volkshochschules keelt õppides ja peret abistades möödusid linnutiivul. Oli aeg koju tulla, et siis varakevadel juba diplomitööd kaitsta ja diplomiõpingud Tallinnas lõpetada.

Kaasas tore kogemus välismaal veedetud ajast jätkasin lusti ja rõõmu oma õpinguid ja minust sai 1995.a. sügisel klassiõpetaja 1.klassile Pelgulinna Gümnaasiumis. Teate, milline vahva kogemus see oli. Mul pole iial olnud nii armast ja vahvat klassi juhatada. Mida kõike me koos ei teinud, uskumatu!

Aga minu soov ikka endiselt välismaa ülikooli pääseda ei lahtunud. Nii ma siis saingi 1995.a. lõpus kutse Kölni ülikooli. Kõik näis sujuvat ja märtsi alguses seisin kohvritega Tallinna Bussijaamas olin teel Kölni. Elevus hinges ja rõõm südames. Seda sära ja elevust ei varjutanud isegi mitte see, et mul polnud vajalikku ööbimispaika. Aga mind lasti Euroopasse, vaatamata elupaiga puudumisele. Uskumatu! Aga Köln võttis mu taas avasüli vastu. Sõbranna juures sain kaheks nädalaks ööbimiseks loa. Sõbranna oli parasjagu lapsehoidjana Kölnis tegev ja nii ma siis oodatud olingi.

Kohe esimesel saabumise päeval hakkasin endale ka elukohta otsima ja usute või mitte, aga juba kolmandal päeval sain pakkumise ühelt perelt, kus isa kasvatas kahte väikest last. Isa ja kaks väikest last? Tekitas minuski kahtluse ja küsimuse, et mis asja?

Aga minu saatus oli just selle pere kätes. Kas võtta või jätta? No ma siis olin nõus, sest muud polnud mul ka valikus. Parem ikka kui mitte midagi. Mida siis karta? Oleme ju tsiviliseeritud riigis ja mis minuga ikka juhtuda saab?..............

Freitag, 25. Februar 2011

Aga mul on MINT!

Nii palju siis paljukiidetud ja ülistatud Elioni poolt pakutud internetist. 4 pikka päeva ilma internetita ei toonud meile läbirääkimistel Elioniga veel lahendust. Ikka mõtleme ja kaalume ja vaatame! No kaua võib! Istuda veel 3 päeva, et äkki....

Lahendus saabus minu jaoks päästjana täna hommikul. Ei mäletagi, kes see tark inimene oli, kes ütles, et hangi siis endale MINT, mis veel ootad.... Ja õhtul saabuski MINT mulle koju. Kas te kujutate ette, millise rõõmuhõiskega võtsin vastu pisikese päästva pakikese, mille sees oli mälupulgast veidi suurem netipulk. Ja MUL ON NETTTTTTTTTTTTT, hurraaaaaaaaaaaaaa! Suured spetsialistid ja eksperdid olid küll skeptilised, sest meil pidi Elisa levi kehvapoolne olema, aga hetkel saan küll vaid kinnitada, et toimib see värk. Ja mis kõige toredam, kui see ikka meil levib ja ühendus okei on, siis võin selle endale jätta................... No milleks meile siis Elion, kes ei suuda pakkuda normaalset ühendust ja kes sellisesse kohta kus meie elame ei suuda digitv-d pakkuda. Häbi!

Aga inimene õpib olema leidlik igasugustes olukordades. Ja jänni ei jää iial. No kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab- võiks olla minu deviisiks! Ma olen nii õnnelik ja õnneks on tõesti vähe vaja.

Aga 4 päeva internetita? Millised need päevad siis olid? Elasin üle. Ka tervise mõttes elasin üle, kuigi eile oli selline tunne, et tervenemine on veel väga kaugel. Jaksu polnud millekski, internet polnud ka üldse oluline. Aga täna olen nagu uuesti sündinud ja MINT tuli ka just õigel ajal. Seega olen nagu uus siin ilmas, kes on saanud endale tagasi tervise ja kellel on perifeeriast side välismaailmaga. Ma elan veel!

Mittwoch, 23. Februar 2011

Õppimisüritus Koostööprojektid õppetöös

Osalen huviga Koostööprojetide õppimisüritusel ja olen ääretult tänulik Varjele, Lainele ja Meerile, kes asja ette võtsid ja meile nüüd oma parimaid näpunäiteid jagavad.

Esimese nädala tööd said mul edukalt tehtud. Kõige enam meeldis mulle projektiidee kavandamine. Mina tegin selle koos Sloveenia õpetajaga ja eriti sobis mulle, et see valmis meil GoogleDocsis. Eriti lahe oli niiviisi koostööd teha.

Tõeline õppetund elus!

No vot nüüd sain! Elion otsustas, et meie majja saabub netiühendus uuesti alles esmaspäeval, 28.veebruaril ja seni tuleb minul läbi ajada ilma internetita. Seega- kuidas tulla toime eluga, kui ei ole 5 päeva internetti?

Vaatamata haigusele ajasin ennast täna kodust välja ja teen oma postituse koolimajas, sest ei tahaks oma lugejatele pikka lugemispausi vahele jätta.

Aga vaata, milline see elu perifeerias ilma netita välja näeb. Päris põnev ja närvekõditav! Annan siis hiljem teada. Hetkel tundub küll, et oleks nagu käte ja jalgadeta abitu olevus.

Samstag, 19. Februar 2011

QOMO


Paar päeva tagasi tehti mulle ettepanek nädala jooksul kasutada QOMO interaktiivset vastamissüsteemi. Algselt ei öelnud see nimi mulle suurt midagi, aga siis meenus mõned aastad tagasi meie koolis tehtud lühitutvustus interaktiivsete vastamissüsteemide kohta. Päris tore oli, aga sinna paika ta jäigi, sest raha napib ju alati ja milleks siis seda õppida, kui seda kasutada ei saa.


Nüüd on meil siis QOMO kasutamise võimalus olemas ja kohe esimesel võimalusel olen valmis nii oma õpilastega kui ka algklassidemajas mõne klassiga seda proovima. Kui on võimalus käes, siis tuleks see ju ikka ära kasutada.


Seega: haarame härjal sarvist ja paneme ennast siis taas õppija ehk siis uue info omandaja rolli. Päris põnev, kas pole?

Arenguvestlus lasteaias

Grete Maria on jõudnud juba nii kaugele, et sügisel tuleb kooli minna. Seetõttu tehakse lasteaias iga lapsevanemaga vestlus lapse arengu teemadel. Minu jaoks oli väga huvitav antud kogemus lapsevanemana. Enamasti seisab ikka lapsevanem minu ees ja mina olen vestluse läbi viia. Hetkel pidin olema passiivsem pool ja kuulama, mis teistel öelda on. Vestlus oli väga meeldiv ja ma tänan kasvatajaid selle tunnikese eest, mis sai koos oldud.

Huvitav kogemus võib ka olla raskesti mõistetav, sest minu teadmised ja seisukohad pedagoogikast ja psühholoogiast ei pruugi ühtida lapse õpetajate arvamusega ja seisukohtadega. Lapse puhul on oluline jälgida individuaalset arengut, mitte võrrelda teistega.

Me tegelikult hakkame kõiki lapsi võrdlema juba siis, kui laps meile ilma sünnib. Küsitakse, palju laps kaalus ja kui pikk oli. Siis kuuled arstilt, et hambad peavad tulema hakkama umbes 4-kuusel beebil, aga kui ei tule? Kui lapse hammas tulebki alles 10-kuusena? Mis siis saab? Kas siis laps on kuidagi kehvem? Arst jälle ütleb, et laps peab hakkama kõndima hiljemalt 1aasta ja 3-kuusena. Mis siis saab, kui ei hakka? Soovitakse, et juba lasteaias saavutaks laps sorava lugemisoskuse. Samas pole ma näinud ühtegi inimest, kes ei oskaks käia, lugeda, kellel pole hambaid jne.

Kui mul olid sügisel Saksamaa ja Austria õpetajad külas, siis nende jaoks oli üldse arusaamatu, miks Eesti lapsi nii varakult õppetööga koormama hakatakse, mida me neist saada tahame. Milleks üldse eelkool ja kuidas üldse on võimalik, et meile võetakse 1.klassi katsetega? Kui me õpetame selgeks kõik koolis vajalikud oskused- kirjutamise, lugemise, arvutamise, siis mis jääb 1.klassis õpetaja teha. Siis see laps igavleb ennast seal surnuks ju. Õpetaja saab õpetada lapsi ainult keskmise õpilase järgi ja siis jäävadki "tipud" arendamata. Sest õpetajal lihtsalt puudub selle jaoks jaks. "Tippudel" kustub sära ja tahtmine.

Igal juhul olen väga tänulik meie rühma õpetajatele, kes lastele on pakkunud nende aastate jooksul väga palju. Nad on õpetanud selgeks vajalikud sotsiaalsed ja toimetulekuoskused ja pakkunud lastele turvatunnet vanema tööl oleku ajal. Kes küll mõtles lasteaia välja ja miks? Igal juhul olen mina ka sellele inimesele tänulik.

MIDA ma siis jälle õppisin?
Olen kogemuse võrra rikkam kindlasti. Tean oma lapse tugevusi ja nõrkusi ja oskan pöörata rohkem tähelepanu kitsaskohtadele. Õppimine ja harjutamine teeb meistriks!

Kuldkalakesele soovid...


Rändan oma unenäos täna öösel soojale maale. Ilm on palav, õues on 35 kraadi sooja ja soe merevesi meelitab mind vägisi vette ujuma. Minu kaaslasteks reisil on mu parimad sõbrad, kellega koos on lõbus aega veeta.

Olen juba sukeldunud lainetesse. Ujudes kohtan kuldset kalakest, kes on valmis täitma minu 3 soovi. Mida sooviksid Sina, kallis blogi lugeja?

Mina soovisin:
1. Aega ja raha selleks, et omandada veel ühe võõrkeele oskus- näiteks perfektne inglise keele oskus. Prantsuse keel ei teeks ka paha.
2. Aega ja raha oma kodu ilusaks tegemiseks. Selleks peaksin õppima veel sisekujundust ja disaini;

Kui kaks esimest soovi oli seotud minu endaga ja perega, ehk siis prioriteediks on mina kui inimene. Üsna loogiline, et me oma kiire elutempo juures sooviks panustada rohkem endale ja oma perele. Me hindame neid väärtusi ja seame oma elus ka esiplaanile.

Kolmanda sooviga jäin veidi jänni. Oleks tahtnud midagi globaalsemat soovida, aga ikkagi tungis isiklik ambitsioon esiplaanile ja ....
3.sooviks oli mul võõraste maade ja kultuuride tundma õppimine. Reisida oma perega kusagile, kus varem veel pole käinud.

Kuldne kalake vupsas lainetesse ja läinud ta oligi. Mina seisin rannal ja .......

...... jõudsin tagasi reaalsusesse. Jõudsin argipäeva ja minu äratajaks oli kõrge palaviku ja köha käes vaevlev pojake. Mailboxi avades tabab mind shokk. Rühmakaaslase käest saadud info selle kohta, et ühel lasteaiasõbral on diagnoositud seagripp, teeb mind murelikuks. Kas peaksin tundma muret ja jooksma ka lapsega analüüse andma või oodata, mida aeg toob?

Olles taas uue olukorra ja ebameeldiva kogemuse ees, ei oska ma kuidagi käituda. Küsimus: mis oleks antud olukorras kõige õigem? Aga kes siis teaks vastust? Otsin siis seda ja loodan tõesti, et aeg annab arutust!


Täna sooviksin kuldkala käest 3 korda tervist kõigile inimestele. Kuidas see gruusia vanasõna ütleski, et "Andku jumal meile tervist, kõik muu ostame!"

Freitag, 18. Februar 2011

Teadlik ja teadvustamata õppimine

Hilisel õhtutunnil on paras filosofeerimisega tegeleda. Hakkasin minagi mõtisklema teemal, et inimene õpib iga päev kas siis teadlikult või seda endale teadvustamata. Mingi AH-HAA efekt tabab meid ju tihti ja me saame info millegi uue kohta, mida me varem ei teadnud. See olekski siis nagu meie õppimine kavatsust omamata.

Samas oleme valmis ka teadlikult uut õppima olgu see siis läbi koolituse, infopäeva, seminari või siis mõne muu ürituse kaudu. Me läheme koolitusele mingi konkreetse eesmärgiga või sihiga, et soovime midagi uut teada saada.

Hämmastav on aga see, mismoodi meie lapsed maailma avastavad ja uusi asju omandavad. Nende tänu avaldub säravates silmades. Meie, täiskasvanud ei suuda sageli viia ennast väikese inimese tasemele ja me lihtsalt ei mõista, millise kergusega nad uut infot ammutavad ja selle siis talletavad. Parimaks näiteks on varane saksa keele õpe lasteaedades, kus õppimine toimub läbi mängu, liikumise, laulude, tantsude, rütmi jne. Lastele ei tundu hetkekski, et nad on tõsises tunnis, vaid mängleva kergusega õpitakse mingi laulu või rütmi või mängu kaudu hulk sõnu ja väljendeid, mida siis laps hiljem ka tabab ja mõistab. Olen oma tüdruku rühma lastele õpetanud saksa keelt juba kaks ja pool aastat 30 minutit nädalas. Ja soe on saada vanematelt tagasisidet, et see on õigesse kohta jõudnud ja et nad on tänulikud tehtu eest. See pole pelgalt keeleõpe, vaid midagi enamat- mälu treening, tolerantsi kasvatamine erinevate kultuuride ja keelte suhtes jne.

Väga hea näide on mu oma lapse pealt. Selline teadvustamata õppimine on aidanud jõuda päris kenale tasemele saksa keeles. Ma ei ütleks, et ta on mingi super andekas, aga ta on motiveeritud ja asjalik õppija. Ma usun, et nendes väikestes 6-aastastes on rohkem seda motiveeritud õppijat kui 10.klassi noores, kes teab, mida ta teeb ja kellel huvi siis juba enamiku elu asjade suhtes kadunud on.

Mina olen varase keeleõppe poolt ja see tasub ära. Töö viljad on näha oma enda lapse peal. Ja selle keele õppimisega seoses on ka mul lapsel unistus sõita suvel Saksamaale. Ma ei usu, et ilma varase keeleõppeta tal sellist unistust oleks üldse tekkinud.

Õppida tasub alati. Vahet pole, kas me teeme seda eesmärgiga või saame uue info avastades enda jaoks midagi põnevat tahtmatult. Seega- õppida teadlikult või seda endale teadvustamata- igal juhul on õppimine hariv ja tore tegevus. Kunagi ei ole hilja millegi uuega alustada.

Elu õpetab

Ja juhtuski nüüd selline lugu, mida olen kogenud mitmel korral, aga õppust ikka pole võtnud. Tegin oma blogisse väga põhjaliku ja pika sissekande oma õpingutest Saksamaal Kölni ülikoolis. Kehva internetiühenduse tõttu ei salvestunud töö ära ja kaduma see läkski. Eks tuleb alustada algusest, aga hetkel seda kahjuks enam teha ei jaksa.

MIDA ÕPPISIN:
Tuhat korda meeles pidada, et teha valmis Wordi dokument ja see siis hiljem salvestada blogisse. Võidaksin seeläbi aega ja oleks teistel ka põnev kohe ja kiiresti postitust lugeda. No aga on ju jumala õige, et ELU ÕPETAB! Ja kes küll ütles, et ühe reha peale kaks korda ei astuta. No astutakse ikka küll ja korduvalt.

Donnerstag, 17. Februar 2011

Päevad täis tööd oma kodu maketiga

Lapsele anti lasteaiast ülesanne, teha oma kodu makett. Selle tegemiseks on kulunud viimastel päevadel nii minu kui ka abikaasa vähene vaba aeg. Tuba täis pabereid, pappi, PVA-liimi ja kääre, pliiatseid. Suhteliselt nukker on olnud tegevus lapse jaoks, sest see töö pole olnud temale eriti võimetekohane. Ka issi jaoks, kes meil majas on ehitusalase haridusega ja selle teemaga iga päev kokku puutub, on kohati olnud tegevus ülejõukäiv, aga siiski loodame selle maja maketi hommikuks valmis saada. Kuidas sa siis ikka saadad last ilma maketita lasteaeda.

Oleme õppinud sellest tegevusest seda, et:
1. pole mõtet anda ülesandeid lastele, millest nad ise rõõmu tunda ei saa;
2. raskel ajal tuleb hoida kokku, sest me teeme seda lõpuks oma lapse heaolu nimel. Peaasi, et laps oleks rahul;
3. aeg on kallis vara ja selle töö jaoks kulutatud aega oleks võinud me lapse jaoks kasutada palju paremini (n.: ühine teatriskäik, suusatamine, lugemine, õppimine)
4. oluline on pere harmooniline toimimine ja lasteaias nõutud töö või tegevus ei tohiks lõhkuda harmoonilist pereelu ja põhjustada stressi.

SIISKI! Võtame asja kokku.
Maja saab valmis. Laps jääb rahule. Loomulikult on ka kasvatajad rahul. Küll meiegi majja saabub rahu ja rutiin uuesti tagasi ja kõik möödub ning eluke läheb edasi. Nautigem siis seda koostööd ja olgem õnnelikud saadud tulemuse üle, mis on ülimalt perfektne. Selle viimase lause ütles meie issi, kes sageli ka millimeetri veel pooleks saeks.

Samstag, 12. Februar 2011

Mentorite koolitus Viimsi Spaas


Toreda kogemuse Sõpruskoolid Euroopas/eTwinning mentorite koolituselt sain eile ja täna Viimsi Spaas. Aitäh Varjele, Kristile, Meerile ja Lainele mõnusate õpetussõnade eest ja teistele mentoritele meeleolukate tundide ja uute mõtete eest!

Mõistsin, et hea ja edukas projekt ei pea olema midagi suurt. Ka väikese projekti saab kirjutada suureks. Seega tuleb õppida ennast ja oma tegemisi rohkem promoma. Võibolla oleks siin mõttekas kasutada oma õpilaste abi, sest nende kogemus projektinduses on ka ju midagi väärt.

Elagu eTwinning ja väga tublid ja aktiivsed õpetajad, kes sellel maastikul oma panuse annavad!

Dienstag, 8. Februar 2011


Põnev suusavõistlus on lõppenud ja diplomid tublidele ka juba jagatud. Nüüd jääb aega uuteks treeninguteks ja siis tuleb osaleda taas võistlustel. Väikestest asjadest saavad suured ikka ju alguse!

Mina suusatreenerina

Ilus talv on väljas ja milline tore kogemus on õpetada oma lapsele suusatamist.
Millest kõik see alguse sai, kuhu mind nüüd tiritud on? Sellest tahakski täna just kirjutada.

Suured teod saavad ikka alguse väikestest, niimoodi juhtus ka meie peres.
Ühel ilusal talvepäeval veidi rohkem kui kaks nädalat tagasi toodi lapse rühma lasteaias suusad. Igal lapsele üks paar. Ja sellest hetkest peale on meie tips soovinud endale suuski. Emme andis siis kiusatusele järele ja suusad saidki ostetud. Ikka nagu suurtel inimestel, suusasaabaste, keppide ja kenade suuskadega. Heakene küll, soovitud Hello Kitty roosasid suuski ei saanud, aga rahulolu oli siiski olemas ja koheselt sai ka esimene suusasõit tehtud. Raske oli see esimene katsetus, aga see ei jäänud õnneks viimaseks.

05.02 oli minu tütrel siis esimene debüüt suusavõistlustel. Osales Muraste Suusk 2011 6-7-aastaste vanuserühmas ja oli päris tubli. Suutsime sõbranna Anete, kellel oskusi sama vähe, ka suusarajale meelitada ja nii veetsimegi lõbusad hetked suusatades Muraste mõisa staadionil. Isegi esimese diplomi osalejana saime. Diplomi vaprale suusasõbrale, kes eelkõige saavutas võidu iseenda üle. Ainuke küsimus oli lapsel, et emme, millal siis see järgmine võistlus on.

Nüüd ongi emmest saanud personaaltreener, kes lõbusalt lapsele suusakunsti õpetab ja vajadusel psühholoogi rolli täidab ja PR-tööd teeb. Tõeliselt uhke on seda uut kogemust nautida. Vot pole elus tulnud ette sellist juhust, aga kunagi teeme me elus paljusid asju esimest korda ja püüame anda endast parima.

Järgmiste suusaelamusteni!